Topsirobinson

Kolmapäev, 2. märts, kell 19.10 @ Ladda Guesthouse, Hat Yai, Southern Thailand

Nii, nagu siis enamik lugejaid meilitsi-smsi-facebooki kaudu teada on saanud, siis internet oli Phayamil väga aeglane ja kallis - minut 2 bahti - seega jäi ka blogi saarel olles updatemata ja olin levist väljas. Aga nüüd taas kõigest vahepeal juhtunust järgemööda. Mmm...Ko Phayam:


Nagu viimati kirjutatud sai, siis ostsin Siem Reapist pileti Bangkokki, päevasele bussile. Olgu ka kohe ära öeldud, et sedakorda olin piisavalt laisk, et hakata erinevate kohalike bussidega jändama ja piiri ületama (nn. riigibussid Kambodzast otse Bangkokki ei sõida ja oleks tulnud takso-tuktukiga-erinevate bussidega kombineerida) ning sedapsi ostsin pileti nn. turistibussile. Astusin sisse reisibüroosse, mis oli kohe restorani kõrval kus lõunat sõin - väljas oli silt "Bangkok 6 USD" - päris hea diil tundub, kas pole? Tüdruk leti tagant muidugi "good price, good bus for you, sir" ja näitas mingit uut Aeropostal High Class bussi pilti. Kindel see, noogutasin laisalt kaasa, hiljem aga mõtlesin, kurjam, kas mul näost juba pole näha, et mõnda aega siin oldud ja sellist pulamula mõtet ajada pole, aga no küllap neil on see ka mingi automaatne mode, et kõigile aetakse ühte ja sama juttu. You get what you pay for, sellest, et 6 USD eest sellisele vahemaale first class teenindusega VIP bussi ei saa, ei saa aru vahest ainult idikad, kes reisifoorumis 3000 EEKu maksnud nädalaselt loteriimajutusega Sharmi reisilt Sheratoni või Mandarin Orientali taset ootavad.

Igatahes, järgmisel hommikul korjati mõningase tiirutamise järel peale bussitäis turiste ja sõit Poipeti piiripunkti poole võis alata. Väga isegi kurta ei saa, kuigi taas airconi polnud ja buss oli ilmselgelt oma parimad päevad veetnud kusagil 90ndate alguses, aga seega tehti lihtsalt aknad lahti ja polnud häda miskit. Kambodza maastik sarnaneb veidi meie omale ja näeb välja nii:



Niisiis, piirile jõudes jõudis järg minu kätte, piirivalvur vaatas tükk aega passi ja "flight ticket, sir" (arvasin, et see kehtib vaid kui tulla lennuga - peab olema pilet Bangkokist välja 15 päeva sees, et saada viisat). Okei, näitasin oma Airasia pileti ette, mis ilmselgelt pole mitte selle 15 päeva sees ja sugugi mitte Bangkokist vaid KUList. Piirivalvur silmitses seda mõnda aega ja minu kommentaarile "i take the bus from Bangkok to Malaysia" vastas vaid "i can't let you across the border". Fuck, mõtlesin, tagasi PPsse sõita, lennupilet Bangkokist Lõuna-Taisse võtta ja tagasi Poipetti tulla oleks too much hassle ja ei läheks mitte. Piirivalvur seepeale järgmiseks "go to the Thai immigration office, maybe they'll let you do the visa on arrival". Nõnda siis kõmpisin üle eikellegimaa Tai poolele. Seinal seisvat kõiketeadvat tahvlit silmitsedes selgus, et ühes hulga endiste idabloki riikidega on Eestiga pundis ka sellised vahvad riigid nagu Mauritius, Etioopia, Saudi-Araabia, Bhutan jne, kelle kodanikud niisama üle piiri ei saa ja peavad visa on arrivali tegema. Päris naljakas oli vaadata, kuidas "foreign passports" järjekorras seisis ~300 valget turisti ja "visa on arrival" järjekorras oli ~ 10 Taiwani turisti, mõned suht tummise olemisega hindud ja mina. Õnneks läks kõik libedalt, 10 USD-d, tempel passi ja sain üle piiri enne kogu meie bussi seltskonda. Piiril selgus, et "aircon high class" tähendas siis Tai poolel kolme minivani, mis inimesi ja pagasit puupüsti täis topiti. Sattusin kõrvuti juttu ajama paariga Kanadast, kes erinevalt Rifist sisetunnet ei usaldanud ja kumbki "aircon high class" eest 20 USD-d maksid, mis nagu juba öeldud, sai 6-ga. Suhteliselt rip-off, pole midagi öelda.

Kuna tegemist oli turistibussiga, siis Bangkokki jõudes ei peatunud see mitte bussipeatuses, vaid Khao San Roadil - turistide Mekas. Et aeg oli hiline ja teadsin et ööbuss Ranongi (sadamalinn Phayamile jõudmiseks) läheb kell 20 ja 22, siis tegin kiire söögi ja asusin pistrikega läbirääkimistesse Bangkok Southern Bus Terminali jõudmiseks - kuna see asub kusagil suht kaugel eeslinnas, siis jala on täiesti lootusetu minna. Vahepeal võttis minuga kampa soomlanna Elizabeth, kes ka samas suunas liikus. Mõningase kauplemise järel leidsime pistriku, kes meid 120 bahti (umbes siis 4 USD-d) eest tuk-tukiga ära viskas. Ööbuss oli suhteliselt viisakas, sai magada küll. Ranongi jõudes selgus, et bussijaamas oli veel 5 turisti, kes samas suunas liikusid, seega võtsime kambapeale pick-upi ja sõitsime sadamasse.

Ko Phayam on muidugi supermõnus koht, Long Beachil, kus peatusin, oli 3-kilomeetrine liivarand, bangalod jne. Kohaliku seltskonna moodustavad peamiselt taid ja birmalased ja sekka ka mõni tosin chow lair (sea gypsies) hõimu tegelast. Rannalt on hea ilmaga näha Mergui arhipelaagi Myanmarile kuuluvad saared, täielik romantika. Väga laid-back, vaikne kohake, välja näeb nii:


Check-ini tegin sellises kohas nagu Joker Bungalows - sakslase Fabiani nalja tsiteerides "luxury bungalow" maksis vaid 100 bahti öö. Minu omas polnud mingist hetkest alates isegi mitte elektrit (kuna kogu saar on generaatorite peal, siis enamikes kohtades on elekter vaid 18-22 vms), sest pirn oli läbi põlenud ning ka dush ja WC olid shared. Täielik robinsonimängimise koht. Seltskond, kellega Phayamil tuttavaks sain ja pikemalt läbi käisin olid samuti hästi lahedad. Põhimõtteliselt, kuna iga päev oli mõnes baaris rannapidu, siis kuluski kogu aeg saarel pidutsemisele ja mitte millegi tegemisele. Pole paha! Ühe sellise järjekordse peo käigus sattusin (iseenesestmõistetavalt meeldiv promill vereringes keerlemas) koos bändiga kidral "Hotel Californiat" mängima. Päris lahe, pärast tuli bändi ninamees juurde ja surus käppa "welcome to the band!" Igatahes, kui on plaan lihtsalt aeg maha võtta, rannas vedeleda ja laid-back pidudel napsitada, siis võib Phayami soovitada küll. Arvestades, et Tais on hetkel high-season, siis turiste oli äärmiselt vähe. Täielikult puudus klassikaline "sir, motorbike, käega motika gaasikeeramise liigutus, tuktuk, marijuana, lady?" taustamüra pistrike näol, mis kuuajalise reisimise järel oli alguses isegi veidi harjumatu.

Iseenesest kogu saare asustus on koondunud külasse sadama ümber ja kahte suuremasse randa. Long Beachist juba kirjutasin, aga teine suurem rand on Buffalo Bay, mis on peamiselt vanemate ja pereturistide koht. Kohale saamiseks tegin umbes tunnise dzunglitripi ning rand ise näeb välja nii:


Vahetult enne lahkumist oma bangalos asju kokku pannes avastasin madratsi vahelt sellise piraka tegelase, kes minu kiibitsemise ja kaameraplõksutamise peale aga katuse vahelt välja ronis:


Igatahes, eile tulime inglase Daniga mandrile tagasi, tema sõitis põhja, mina aga võtsin ööbussi Hat Yaisse. Ehkki teepeal oli kogunisti kaks erakorralist peatust, kus sõdurid bussi tulid ja dokumente kontrollisid, jõudis buss ka seekord lubatust kiiremini ja öösel kell 03.20 jõudsime kohale. Kurjam, mõtlesin taas, ehkki mul on Siem Reapist ostetud 4-USDne Lonely Planeti "Thailand's Beaches and Islands" kotis, kus ka Hat Yai kohta info sees, polnud siiski himu hakata seljakoti ja kohvriga omapäi öösel võõras kohas orienteeruma. Istusin pea tunnikese bussijaamas ja lugesin, seejärel võtsin pistriku ning sõitsin LPs soovitatud Cathay Guesthouse juurde - selgus, et avatakse alles kell 6. Passisin natuke niisama, uurisin kõiketeadvat tarka kaarti ja käisin kõrvaltänavas olevas raudteejaamas rongide infot uurimas. Vahepeal oli kell märkamatult lähenenud 6-le ning kõmpisin mainitud guesthousesse tagasi. LP-d uskudes "helpful" personal tähendas minu laia naeratusega küsitud "do you have any rooms available?"-le vastuseks kalanäoga hiinlaselt emotsioonitut, palun-ära-tüüta-mind-stiilis "we're full, but you can wait, maybe 10 o'clock somebody checks out". Land of smiles my ass, ma ütleks. Okei, istusin natuke ja pidasin omapäi aru. Kuna olin bussis maganud vaid tunnikese, siis himu kuskil linade vahele pugeda ja magada oli suur; himu 4 tundi kuskil suht less than stellar kohas passida ja ÄKKI tuba saada aga seevastu väike. Seega kergitasin (olematut) kaabut, võtsin kohvri ja astusin välja tagasi. Eelnevalt oli pea raudteejaama kõrval jäänud silma selline koht nagu Ladda Guesthouse, mis oli ka avatud. 250 bahti öö, double bed, fan, aircon (kuigi ma seda ei kasuta kunagi), viisakas dushiruum ja WC - tegin check-ini ja keerasin magama. Päeval käisin ja ostsin pileti reedesele öörongile Kuala Lumpuri ning kolasin linnapeal, õhtul samplisin natuke kohalikku streetfoodi - Hat Yai-style deep-fried chicken on super - ning muud kelmikat ei juhtunudki.

Olge mõnusad, ongi kõik.

Riff
Topsirobinson ja ajutine asjur Kagu-Aasias
Hat Yai
Southern Thailand

Vahekokkuv6te

Reede, 4. m2rts mingis suvalises internetikohvikus Hat Yais, 12.32. PM

Nii, kuna vahepeal olin pea olematu neti t6ttu levist v2ljas, siis kiibitsejad v6ivad olla muretud - p6hjalik postitus toimunu kohta on juba l2pakas valmis ja ootab vaid homset hommikut, et KULis wifis end eetrisse anda.

Riff
Asjur
Hat Yai City
Southern Thailand

Wifi, finally

Neljapäev, 17. veebruar kell 8.23 hommikul Garden Village Guesthouse Siem Reapis Kambodzas

Ehkki algne plaan oli peale Phnom Penhi võtta ööbuss ja sõita kohe Bangkokki, tekkis mõningase iseendaga arutelu järel hoopiski idee teha ikkagi väike kõrvalepõige ja tulla Siem Reapi ning käia ära Angkori templites, mis on siiski Kambodza vaatamisväärsus nr 1. Mõeldud-tehtud, ostsin ära pileti ööbussile, mis pidi väljuma kell 23.30 ja olema siin kell 6 hommikul. Nagu aga lugeja näinud on, siis alati ei lähe kõik nii nagu plaanitud ja kohale jõudsime hoopiski kell 4.30 hommikul, täiesti pimedas, in-the-middle-of-nowhere bussijaamas. Taas, kus häda käes, seal lahendus lähedal - vaatamata hilisele (või hoopiski varajasele?) kellaajale ujus sujuvalt pimedusest välja pistrik "sir, where you wanna go? want a tuk-tuk?" Kuna peale minu oli huvilisi linnasaamiseks veel täpselt 3 (üks USA tüdruk ja 2 iisraellast), siis võtsime 4 peale tuk-tuki ja siia kohale ka laekusin.

Kuna esmaspäev oli varajase kohalejõudmise tõttu selline doing-nothing ja poole päevani magamise päev, siis Angkori templitesse minek lükkus teisipäevale. Võtsime hollandlase Eelco'ga, kellega esmaspäeval tuttavaks sain, kahepeale terveks päevaks tuk-tuki, kuna templid on üksteisest kaugel - jala on täiesti mõttetu ja 40-kraadise kuumaga ei viitsi rattaga ka vändata. Kohustuslik pilt kohale jõudes siis kõigepealt, kõige kuulsam, Angkor Wati tempel näeb peasissekäigu poolt vaadatuna välja nii:

Eelmisel päeval olime saanud tuttavaks kahe sakslasega, kes soovitasid minna lõuna ajal, sest siis on vähem rahvast - kuum ja grupituristidel on lõunapaus - võtsime hüva nõu kuulda ja kogu kompleks oli suhteliselt rahulik. Mulle isiklikult meeldis kõige rohkem Bayoni tempel - selliste suurte kivist peadega dekoreeritud, mis näeb välja nii:


Kogu teisipäevane tuur võttis aega kuskil 7-8 tundi, lõpuks käisime ka nn "Tomb Raideri" templis - kohta, kus samanimeline film tehti. Õhtul guesthouse poole kõmpides üritasid meid jõuga maha rammida kolm mitte kõige parema välimusega prostituuti :D "Sir, want a lady?!" ja muud kelmikat ei juhtunudki. Päris naljakas.

Igatahes, mõtlesin ja kaalusin igatepidi, ning kuna Tai viisa piirilt saab vaid 15 päevaks, siis otsustasin veel tänase ka Siem Reapis olla, muidu peaks tagasitulles Kuala Lumpuris pikemalt passima. Hetkeseisuga on plaan homme hommikul bussiga Tai poole liikuda ja kui kõik läheb plaanipäraselt, siis olen laupäeval juba Phayamil.

Olge mõnusad, ongi kõik.

Riff

Jõepiraat

Reede, kell 20.03 @ Phnom Penh, International Guesthouse

Nii, nagu viimati räägitud sai, siis Kambodzasse tulin paadiga kolmapäeval. Aimasin tegelikult juba alguses, et hotellist piletit ostes saad tõenäoliselt mitte päris seda, mille eest maksid ja ilmselgelt nii oligi: lubatud "on the way you can see floating markets etc" osutus tegelikult enne slowboati liikumahakkamist tavaliseks tuuriks, mida lõpposas tuli jagada pundi prantsuse turistidega ja millel paadisõiduga Kambodza piiri poole midagi uhist polnud. Iseenesest tuur oli OK, kalafarm, ujuv küla jms. Pilte tuleb taas veidi oodata :(

Paadis sain tuttavaks ameeriklase Terry ja prantslase Julieniga, kellega kuni piirini juttu ajasime. Jõe kallas iseenesest kuni Kambodzani oli päris vahva, laevad, paadid, ujuvad külad, pühvlikari jne. Viisankeedi tegime juba paadis (20 dollarit oli viisamaks, pluss siis 2 taala vietnami tüdrukust reisikorraldajale service fee-d).

Piiripunkt oli selline pisemat sorti kohake ja üldiselt läks kogu järjekord kiiresti, v/a minuni jõudes. Piirivalvur võttis mu passi, uuris seda igatepidi, tagasi ei andnud ning kutsus mingi ülemuse. Lisaks tuli veel uks tegelane ja siis nad kolmekesi omavahel uurisid ja puurisid et mis koht see "Eesti'' selline on. Asi kulmineerus sellega, et neljas tegelane, kes arvuti taga oli, sai mingi korralduse, uuris natuke netis ja alles seejärel sain templi passi ning üle piiri minna.

Ehkki piletil oli lubatud "slowboat", ootas kogu meie paadi seltskonda piiripunktist väljudes selline vanemapoolsem bussiloks. Kobisime siis sinna sisse ja läks sõiduks. Kuna tegemist oli totaalse middle-of-nowhere alaga, siis teed tuli jagada lehmade, mootorrataste, mängivate laste, koerte ja vankreid vedavate puhvlitega. Päris lahe! PP-sse jõudes selgus muidugi, et buss peatus mingi konkreetse hotelli ees (reisikorraldajate omavaheline diil probably), mis oli jõeäärsest n/ö kesklinnast sama kaugel kui Maa Veenusest. Kus häda käes, seal abi lähedal - kohe oli varnast võtta üks aktiivne pistrik-tuk-tukijuht. "Sir, no problem, cheap hotel, 5 kilometres from here''. Okei, minuga võttis kampa prantslane Julien, istusime kahekesi peale ning sõitsime hosteli juurde, mis nagu selgus, oli täis. Üllatus-üllatus. Tuk-tuki pistrik sõidutas meid siis teise hotelli juurde, täiesti jõe aares - 20 taala oli kahepeale, ei viitsinud rohkem tiirutama hakata ja tegime check-ini. Leppisime pistrikuga kokkusaamise järgmiseks päevaks ja genotsiidimuuseumi S-21 kulastuse. Õhtul käisime ja tegime m6ned õlled, tagasi hotelli jõudes oli kavala näoga portjee vastas "going to sleep? want a lady first?''

Tuol Slengi genotsiidimuuseumisse jõudes asusime alguses Julieniga omapäi tuurile, aga iseseisvalt pole seal tegelikult palju teha - selgitavaid viitasid pole, vaid paar üldise infoga tahvlit. Seega palkasime giidi - selline keskealine tädike, english oli keskpärane, aga sai poindile pihta küll kui hoolega kuulasin. Väidetavalt olevat ta ka ise olnud punaste khmeeride ohver ning kogu ta perekond tapeti. Tädike näitas meile ka mitut oma jalal olevat põletusarmi, mille oli piinamise käigus saanud. Suht creepy. Muuseum kokkuvõttes oli suht masendav koht ja vähemalt mul on äärmiselt raske aru saada, kuidas on võimalik, et 20. sajandi II poolel sai midagi sellist toimuda ja eriti veel üldiselt rahulike inimestega Aasias.

Kuna Julien sõitis täna hommikul edasi Siem Reapi, siis tegime hotellist check-outi ning mina kolisin Centrali Marketi lähedusse guesthousesse. Double-bed, oma dush ja wc, 6 USD-d. Pole paha! Täna käisingi pikemalt turul, homme peaks minema põhjalikumalt suuremat kotti nuuskima, sest ustav Salomon on juba pilgeni täis. Lisaks turukraamile on teine asi, mida siiani konkreetsemalt pakutud on, loomulikult erinev narkots "sir, you smoke weed? wanna marijuana? cocaine?'' Uurisin siis ka huvipärast hindasid: selgus et kokaiin on 120-130 dollarit gramm, kott (pistrik ei täpsustanud kui suur, vaid näitas käega sellist suurema gripi suurust mõõtu) kanepit 15-20 dollarit ja tudruk (taas ei täpsustatud kui kauaks) 20 dollarit. Mehike ei tahtnud kuidagi aru saada kui ütlesin "i dont use drugs and i dont pay for sex'' vaid ütles ''i can do good discount for you my friend'', seega võib oletada, et mainitud hinnad olid kaubeldavad :)

Uuel nädalal siis juba Taisse edasi, veidi üle 3 nädala veel jäänud.

Side lõpp praeguseks,

Riff

;sato

8. veebruar kell 11.16 @ mingi suvaline internetikohvik Chau Docis.

Nii, ausalt öeldes pean tagasi pöörduma esimeses selleaastases Aasia postis öeldu juurde, sest kuigi hotellis on wifi olemas ja signaal korralik, siis mu vana läpakas keeldub sellegipoolest ühendamast ja kogu pildimaterjal ning videoblogi fännid peavad veel veidi ootama.

Niisiis, puhapäeva hommikul tegin oma hotellist check-outi ja kõmpisin bussijaama. Ehkki pühad kestsid ametlikult tänaseni, oli siiski juba pühapäeval näha, et enamik peresid pöördus uueks nädalaks koju, millest tingituna toimus bussijaamas üks paras tohuvabohu ja sagimine. Ostsin pileti ära ja kohe saabuski selline uuemapoolsem Ford Transit minibuss, mis inimesi paksult täis topiti. Jäin viimaseks, näitasin piletit - reisisaatja (või kuidas iganes teda nimetada, jorss kes pileteid kontrollis), suht ülbe olemisega tegelane - ütles mulle "bus full, next bus". Okei, nii need asjad ikka ei käi, mõtlesin ja läksin tagasi kassasse. Sealne piletimuuja tuli minuga kaasa, räuskas miskit selle reisisaatjaga, mispeale too pettunud näoga mulle istekoha vabastas. Läks siis sõiduks kui sama vennike üritas alguses mulle põlve peale istuda (kuna mina sain istekoha, siis tema pidi end mahutama istme ja lükandukse vahele, fuckin kitsas) - "ok?" - mispeale ma vastasin, "no, i'm not okay, dont sit there" - ja vennike pidi pool teest ukse ja istmerea vahel passima. Oma viga, ärgu siis üritagu teinekord ausat turisti tüssata:) Bussis sain tuttavaks ühe keskealise hiinlasega, kes elas Bostonis, pidas seal Vietnami restorani ning oli pühade ajal sugulasi külastamas. Ajasime juttu ja ~ 3 tunnise sõidu järel jõudsime Chau Doci.

Kohale jõudes kordus jällegi varasemate tegemiste stsenaarium, ehk siis mul polnud taas mingit ideed, kus suunas võiks asuda linnakeskus. Kuid muidugimõista ei jõudnud buss isegi veel seisma jääda, kui juba pistrik-mootorratturhiirte kamp ukse juures sumisema hakkas. Asusin ühe aktiivsemaga läbirääkimistesse, dialoog nägi välja umbes sama nagu eelmine kord:

Mina: city centre, bao nhieu?

Pistrik lehvitas kolme 10 k rahatähte vastuseks

Mina lehvitasin seepeale ühte 20 k onu Ho pildiga (tegelikult on Vietnamis kõik rahatähed onu Ho pildiga, aga see selleks) kupüüri vastuseks.

Pistrik noogutas nõusolevalt, mina torkasin munakoore-sarnast kaussi meenutava kiivri pähe ja hüppasin rattale. Tegemist oli sedakorda tõelise Schumacheriga, ning kümneminutise autode-motikate vahel rallitamise järel viskas mehike mind maha täpselt ühe hotelli ees. Nii, mõtlesin endamisi, selge see, miks nii kiirelt alguses mu pakkumisega nõus oli - võib oletada, et tüübil on hotelliga mingi diil, et toob kliendid sinna ja saab mingi tasu vastu vms. Hotell igatahes oli täitsa viisakas, 7 USD-d double bed faniga ja vaatega eemalasuvale Sam Mountainile. Kõlbas peatuda küll, pererahvas oli väga sõbralik ja tegin check-ini. Sain tuttavaks ühe Taani tüdrukuga, kellega mõned õlled tegime ning oligi õhtu käes.

Eile võtsin siis ette käigu Sam Mountaini tippu - esiteks pistrikuga sõit linnast mäe jalamile - umbes 6 km - misjärel tuli ronida üles. Mägi ise on 260 m kõrge ja tippu viib järsk asfalteeritud tee (umbes nagu eelmine aasta Tiomanil). Pooletunnise kõmpimise järel jõudsin üles ja vaade sealt oli tõesti kena. Tagasi alla laskudes külastasin mäenõlval asuvat suurt templit - väga muljetavaldav ehitis. Kuna olin lugenud, et viisakas on jätta annetus, otsisin esiteks mingit karpi või kassat kuhu raha panna, mida ma ei leidnud. Okei, ütlesin siis templit valvanud poisile - võibolla oli munk? - "doo-nation?" ja pakkusin raha, mispeale too naeratades keeldus. Head inimesed :)

Umbes poolel teel mäest alla nägin tee ääres selgelt väga ülevas meeleolus seltskonda, kes kutsuvate käeviibetega mind kampa kutsusid. Istusin maha ja kohe torgati ninaalla selline väikese klaasi ja suure pitsi vahepealne täis mingit vedelikku. Pundi ninamees võttis pealt lonksu ja ulatas ülejäänu mulle. Jõin selle ühe lonksuga ära - tundus mingi riisi baasil tehtud lake olevat, suht lahja - mispeale kogu ülejäänud seltskond tunnustavalt mõmises - kodustsaadud topsikogemustega ma usun, ei pea auväärsed topsiametnikud peale Venemaa vist küll mitte kuskil mujal maailmas häbisse jaama:) Peale hammustasin mingit tundmatut puuvilja, mis meenutas õuna. Hiljem ringi vaadates ei õnnestunudki joogi marki selgeks teha, sest see oli nö. homemade ja villitud suurde plastpudelisse. Tegime mõned pildid, surusin kõigil käppa ning läksin edasi.

Chau Doc on kena ja Vietnam on ka vahva, aga kuna on juba on-the-road oldud üle kahe nädala, siis vaikselt hakkab tekkima himu robinsoni mängimise järele või nagu tsiteerides moodsaid klassikuid "tahaks päevitada ja shopata." Ehk siis ostsingi eile ära pileti homsele slowboatile Chau Docist Phnom Penhi, veedan vast nädalajagu aega Kambodzas ja siis Tai saartele ja sealt juba tagasi Malaisiasse.

Side lõpp praeguseks,

R

Võmmidega joomas

Reede, 4. veebruar kell 13.56 @ mingi suvaline kohvik Can Thos.

Olgu kohe alguseks ära öeldud, et kuna Tet-i tõttu on kogu linn peaaegu täiesti välja surnud ja mu seekordses hotellis normaalset wifit pole, siis olengi hetkel ühes suvalises kohvikus, üks vähestest mis on lahti - tellisin punase Saigoni õlle - seesama mark mille wifebeater eelmises postis seljas - ja sain arvuti taha. Editin seda posti ka kunagi kui wifisse saan, sest videoblog jms on kõik läpakas.

Kuna sellest, kuidas siia bussiga saada, on igalpool Lonely Planeti foorumites jne lugematuid kordi jauratud, siis lühike minupoolne kokkuvõte, kuidas asjad käivad: esiteks võta Saigonis Ben Thanh marketi bussipeatusest buss nr 2 (pilet 4 k dongi). Maha pead minema sellises peatuses nagu Mien Tay - bussipeatus liinidele, mis lähevad Saigonist Mekongi delta suunas. Bussijaama kassast ostsin muidugi kohe pileti - maksis 70 k dongi - ja kobisin bussi, arvates, et küllap see hiljemalt täistunnil liikuma hakkab (jõudsin bussi kuskil 9.20 paiku). Midagi sellist muidugi ei juhtunud, kõigepealt laaditi katusele igasugust kilakola alates pakkidest ja lõpetades motikaga, ning siis hakkas vaikselt ka rahvas kogunema. Buss sai täis kella 11.20 paiku ja hakkas liikuma ~11.25 - seega kaks tundi sai niisama istutud. Kuna olin taas ainus valge inimene terve bussi peale, siis sain hulgaliselt tähelepanu alates "hello" hõikavatest lastest ja lõpetades turisti tätoveeringuid katsuvate ja tunnustavalt noogutavate täiskasvanutega. Buss loksus kuskil 4 tundi, sees tehti kärssa - ei soovita kusjuures seda sõitu järele teha, sest airconi polnud ja sõideti lihtsalt aknad lahti ning mootor tegi sellist häält nagu hakkaks kohe kokku jooksma - järgmine kord olen targem ja nuusin bussijaamas natuke rohkem, sest vaid 10 k dongi rohkem makstes oleks saanud viisaka tänapäevase bussi.

Igatahes, Can Thosse kohale jõudes polnud mul muidugi taas aimugi, kus suunas asub n/o keskus, vaid hakkasin lihtsalt mingis suunas kõmpima. Mõne minuti pärast sain aga aru oma tegevuse mõttetusest ja asusin läbirääkimistesse raisakull-motikameestega ("sir, motorbike!"). Kui küsisin "city centre, bao nhieu chi phi?"(kui palju see maksab) näitas tegelane vastuseks 50 k dongist. Okei, mispeale teine vennike mind käest tiris. Ütlesin "city centre, hai muõi nhin dong" (20 k dongi), mees noogutas nõustuvalt. Hüppasin siis tagaistmele ja läks sõiduks. Kuna tee oli suht pikk, siis mõtlesin juba ise et annan talle rohkem - ikkagi suht kaugele sõita.

Tellisin just teise punase Saigoni õlle.

Jõudsime siis kohale, võtsin välja 50 k rahatähe, mispeale mehike hakkas lehvitama 100 k-st. No nii need asjad ikka ei käi, mõtlesin, a deal is a deal, isegi maksan sulle rohkem. Jäin endale kindlaks ja andsin vennikesele paberi pihku, mispeale too pettunud näoga minema vuras.

Kolmapäeval võtsin siis paaditripi jõe peal ja kanalite vahel - väga vinge oli. Võtsin sellise tädikese, nagu Ms. Ha käest (lubasin talle reklaami teha, +091 8183522). Tegin portsu videosid ja fotosid, kui editida saan blogi, siis riputan need ka üles. Õhtul oli hiina uusaasta tähistamine, liitusin ka pundi kohalikega isakese kuju juures ja päris lõbus oli. Sain paari tüdrukuga tuttavaks, kes küll eriti ei osanud englishit ega mina vietnami keelt, aga sellegi poolest said kõik jutud räägitud. Üldiselt siiani on silma jäänud, et head inimesed ei oska eriti inglise keelt :)

Eile oli siis 1. jaanuar, linnapeal on siiani ringi vuramas kastikad hiina draakonite ja trummipõristavate tegelastega - vist mingi rituaal, tegin sellest ka video - aga jääb järgmiseks korraks, kui editin. Eile hotelli poole jalutades olid tee ääres isegi politseinikud (või miilitsad või mis iganes) rihma lõdvaks lasnud ja lahendasid mingit 29-kraadist banaaninapsi. Loomulikult kutsuti ka turist lõuatäiest osa saama, tõstsin vennikeste terviseks pitsi ja ampsasin joogi sisse, surusin miilitsatel käppa ning läksin edasi.

Täna on suht doing nothing päev olnud, kui netiotsimine välja jätta. Peangi vaatama, kui siin jätkuvalt kõik kohad kinni on, siis vast liigun nädalavahetuse jooksul edasi.

Kõike head,

R

I'm myself's best company

...ütles sooloreisimise kohta kuldsed sõnad üks norralane, kellega eile tuttavaks sain. Aga kõigest järgemööda.

Reedel sai siis juuksuris käidud, 2 USD-d maksis ja pahmakas tõmmati maha nagu naks. Kahtlustan muidugi, et salongi näol kus käisin, oli tegu kohalike geipoiste töökojaga, sest 2 mehikest kes seal töötasid olid kuidagi väga nõtked ja üks isegi pigistas tunnustavalt mu biitsepsit:) Päris naljakas. Tegin põhjaliku ringi ülejõel District 4-s ja pani ikka veidi imestama, kui suur on kontrast nö. kesklinnaga- keegi ei hõika "sir, motorbike", "wanna buy marijuana? no? cocaine?" vms...Inimesed ajavad oma asju ja ühtegi valget nägu ma seal peale enda ei kohanud. Narkotsi kohta, et esimestel päevadel pakuti vaid kanepit, aga nüüd viimased paar päeva on vennikesed kokaiini ka reklaamima hakanud. Õhtul käisin natuke niisama linnapeal ja turu juures oleval väljakul õnnestus näha just abiellunud paari, tegin muidugi klõpsu ka:

Kuna tegevused hakkasid tasapisi otsa lõppema, otsustasin laupäeval, et võiks pühapäevaks võtta tuuri kuulsatesse Cu Chi tunnelitesse - u 70 km HCMC-st, kokku 250 kilomeetrit maa alla Vietnami sõja ajal käsitsi kaevatud ülikitsaid tunneleid. Mõeldud-tehtud - ei viitsinud eriti reisibüroosid mööda ringi seigelda, vaid bookisin sellisest agencyst nagu Tunatravel - mu hotellist mingi ~50 m kaugusel. Nagu selgus, siis igati asjalik valik, vennike kes oli giidiks, rääkis väga kaasakiskuvalt ja väidetavalt oli ka ise ühe vietkongi poeg. Igatahes, tunnelid olid võimsad, ma seiklesin seal maa all küll vaid u 40 meetrit - täiesti küürus ja põlvist kõverdatud jalgadega sai hädapärast liikuda, ei kujuta ette mis tunne võis seal olla kuude viisi elada, sest mul sai juba selle paari minuti peale isu täis. Suhteliselt kitsas seal igatahes oli, august sisse mahtusin juba mina hädavaevu:


Täna käisin ja võtsin pileti Reunification Palace külastamiseks - oli ka päris võimas elamus. Keldritesse oli ehitatud ehtne Wolfensteini stiilis punker, ülakorrustel olid ametiruumid jne, päris vinge. Hoone ise näeb välja nii:


Üldiselt olen ma muidugi kursis, et Kagu-Aasia on üleküllastunud kõikvõimalike tegelastega, kes lolli turisti arvelt rikastuda üritavad, aga toon omapoolse näite ka: paar päeva tagasi kohtasin juhuslikult Ben Thanh marketi juures väljakul ühte vennikest - koos tüdrukuga, kes oli ta "daughter". Kiitis mu tattoosid, oli igati sorava inglise keelega jne, uuris kust tulen jne ja vastuse "Estonia" peale peale kostis "oh, my younger daughter is going to Estonia, volunteering in hospital, can you give some info" mille peale läks minu scam-meeter muidugi kohe põhja. Okei, mõtlesin, kuna mul nagunii miskit targemat teha pole, siis võin ju natuke juttu ajada, äkki pole scam ja tahab niisama Euroopa Liidu viisat saada vms. Leppisime järgmiseks päevaks samas kohas kokkusaamise, kui kohale jõudsin, siis vennikesel muidugi mingit nooremat tütart kaasas polnud ja oli "lets drive to my place". Saatsin mehe viisakalt läbi lillede Marsile, mille peale too oli väga pettunud näoga ja vastas "now you can't talk with my wife" ("daughter" oli sujuvalt muutunud "wife"ks). Tegemist siis klassikalise scam-iga, kus sõidad "sõbraliku" kohalikuga kuskile karu p---e eeslinnas ja asja eesmärk on sind erinevate scam-skeemide abil rahast lagedaks teha. Priceless oli see, et täna kohtasin ühte tegelast, kes hakkas täpselt sama juttu ajama (ainult "daughter" asemel oli "sister"), kuigi endal polnud aimugi, kus "Estonia" asub. Seega klassikaline soovitus lapsepõlvest, eriti kui oled sooloturneel ja veel scam-meeter ka tööle hakkab, siis võõrastega ära kaasa mine :)

Eelneva jutu vastukaaluks tuleb öelda, et olen samas kohanud väga palju toredaid inimesi, tänagi hommikul pargis trenni tehes kohtasin ühte vanapapit, kes oli tulnud Ameerikast ja mäletas veel Prantsuse Vietnami aega (kuni 1954 siis), siis hiljem ühel väljakul kohvi juues rääkisin kooliõpetajaga, kes oli vägagi hästi informeeritud Euroopa asjadest "oh, you Estonians are in EU now and got recently euro"; suht üllatav tegelikult, et sellist asja teatakse. Üldiselt tunned hea inimese ära sellest, et ta ei taha sinult midagi:)

Samas tänavaületus Saigonis, videoblog alustab:



Kuus päeva on juba tegelikult siin oldud ja ausalt öeldes, Saigon starts to wear me out. Kuigi siin on vinge, tahaks nüüd natuke rahulikumat keskkonda, seega ongi plaan teha homme check-out ja seigelda bussiga Mekongi Delta suunas, hetkeseisuga Can Tho linna. Olen kuulnud palju kiitvaid arvamusi ja tuleks see koht ise üle vaadata, sealt saab hiljem ka juba sujuvalt Kambodza suunas liikuda.

Olge musud,

Peremees

PS. Ainus negatiivne asi, mis mind Saigonis häirima on jäänud, on shopping - plaanisin osta kogu riidekraami ja koti siit, aga paistab, et see jääb siiski tagasitulles Kuala Lumpuri - kogu siinne kraam v-a fancypancy shopingukeskustes, on suunatud peamiselt naistele ja meestele on näiteks teksadest saadaval peamiselt vaid klassikalise lõikega sinised, phu-yuck. Samas võibolla ma pole lihtsalt ka veel õigeid kohti üles leidnud. Elame-näeme.

Saigon Kicks

28. jaanuar, reede, kell 11.06 @ Tan Thenh Hotel, Saigon

Niisiis, teine öö Saigonis mööda saadetud, väljas on taas +30 millegagi ja oleks mõistlik hetk teha mingeid kokkuvõtteid. Kolmapäevane lend KUL-SGN läks viperusteta ja kell 15.46 kohaliku aja järgi ulatasin oma pre-arranged kutse - mina tegin sellises reisibüroos nagu Tun Travel http://www.hotels-in-vietnam.com or http://www.viet-tourism.com , sujus igati korrektselt - "landing visa" letti. 15 minutit ootamist ja 25 USD ning sain passi koos viisaga kätte, seega khong sao, nagu vietnamlased ütlevad :)

Lennujaamast väljudes (kuna olin ainus valge inimene, siis sain loomulikult kohe piisavalt tähelepanu) sadas kaela kohe trobikond pakkumisi nagu "sir, motorbike", "sir, taxi" - millele kavalpeana, nagu olen vastasin "da khong, cam on", sest Lonely Planeti foorumist ammutatud tarkuse kohaselt teadsin, et lennujaamast väljudes paremale keerates peaks olema bussipeatus ja linna viib selline number nagu 152. Selline vanemapoone väike bussiloks see oligi, kobisin kohe peale ja ulatasin bussijuhile 10000 dongise (20000 dongi on siis 1 USD), mille peale bussijuht andis mulle mingeid münte tagasi - üritas tüssata, vana suli. Jäin nõutu näoga passima ja ütlesin "i gave you 10000 dong bill" mispeale juht mulle korrektselt 6000 dongi tagasi andis. Bussis sain muidugi kohe tuttavaks ühe kohaliku tüdrukuga, kellega oma algelist vietnami keelt praktiseerisin - where are you from? - anh den tu Estonia.

Bussilt maha hüpates olin tegelikult omadega veidi plindris, sest sellest, kuspool asub nn. backpackerite linnaosa, kus on enamik guesthousesid, polnud mul aimugi. Hulkusin natuke sihitult mööda linna ringi ja küsisin kohalike käest teed - "guesthouses, o dau a?" - mõistlikku vastust ei saanud. Pärast ca. pooleteisetunnist tiirutamist kohtasin lõpuks kahte inglast, kel juba check-in tehtud oli, ning liitusin nendega. Tegin ka samas hotellis check-ini - 8 USDd öö, täiesti kesklinnas, olen üksi kolmeses toas, rõdu, omaette dush, wifi (vaid Facebooki leht on maha keeratud) jne. Tuba on küll veidi väsinud, aga selge see, et Sheratoni selle raha eest ei saa.

Eile sai siis heavy sight-seeingu päev tehtud, käisin kohalikus ajaloomuuseumis - päris vinge, kuigi sellise kuumaga väga kaua kultuuri nautida ei jaksa; siis käisin kohalikku Notre Dame katedraali vaatamas, mis näeb välja nii:

Omaette vaatamisväärsused on kohalikud propagandaplakatid, nagu näiteks:

Ja loomulikult ükskõik kuhu sa lähed, siis ei saa üle ega ümber isakesest, alates kõige erinevamatest temanimelistest asutustest ning lõpetades samuti plakatitega tänavanurkadel:


Üldiselt esmamulje Vietnamist - positiivne. Olin enne siiatulekut kuulnud mitmeid arvamusi, nagu tegu oleks kohaga, kus üritatakse sind pidevalt tüssata, konstantne ahistamine jne. Midagi sellist veel siiani kohanud pole, pigem on inimesed reserveeritumad kui Malaisias, naeratusi jne kohtad mõnevõrra vähem. OK, siiski, "sir, motorbike?" on tõesti pea igal sammul, aga "da khong, da khoe, cam on" (no, im fine, thanks) peale sind keegi rohkem ei tüüta. Pealegi ma pole üldse kindel, et julgeksin siinsesse liiklusesse motika tagaistmel, juhtimisest rääkimata, sukelduda, sest see näeb välja umbes nii:



Kahjuks pole ma veel ühtegi korralikku supermarketit leidnud, et toidu- ja joogikraami kohta adekvaatset infot anda, aga näiteks kõrvaltänavas, R-Kioski moodi poes on 0,3 purk õlut 10000-16000 dongi, kange kärakas küll kahjuks vaid import. Kohv on tõesti super - täna proovisin hommikuks esimest korda. Kõrvale võtsin 2 prantsuse saia (prantsuse köögist siia levinud baguette, kuhu siis igasugust kohalikku kraami sisse topitud), väga hea oli. Streetfood on ulmeliselt odav, näiteks eile, kõht oli tühi, istusin mingis kõrvaltänavas maha ühe podiseva supipoti juurde. Taldrikutäis riisi kastmega, 2 loomalihatükki, kauss värskekapsasuppi paari lihatükiga ja pudel Pepsit, maitseks tshillit palju tahad - arve pärast: 1,5 dollarit (30 k dongi). Pole paha! Katsetasin ka kohalikku loomaliha-nuudli suppi bun bo hue'd, mis oli päris hea ja nägi välja nii:

Eile käisin ka Ben Thanh Marketil kohalikku ööturgu uudistamas. Fake-kraami on seal ikka lademetes ja müüjad üsna agressiivsed - näiteks 2 tädikest krabasid mind tagumikust "handsome man, you need some underwear" ja üritasid CK boksereid maha ärida. Päris naljakas. Peakski kas täna või homme põhjalikumalt sinna suurt kotti otsima sukelduma, sest selge see, et ustav Salomon hakkab väikseks jääma.

Okei, sai nüüd pikk jutt küll. Tänane programm oleks veel veidi niisama vedeleda ja siis juuksuris ära käia, sest pahmakaga on juba suhteliselt palav.


Riff
Topsireporter
Ho Chi Minh City
South Vietnam

"Kas reseti tegid?"

OK, võtsin sõna enne Priidu kuulsat, "kas reseti tegid?" järeleproovimist. Anyway, veidi fotomaterjali siis ka, esiteks kohe vaade Transit Pointi katuselt:


Suvaline tänav Chinatownis (eelmise foto tänavat mööda u 100 m jalutamist):

Eile tuli õhtul ikka päris korralik sadu maha, jälgige taevast:

Ja kui kellelgi peaks tahtmine tekkima mingid minigripid alla neelata ja üle piiri tulla, võiks veidi mõelda:


Kokkuvõttes kui nüüd vaadata, siis see xperia 10 mini seasilm ei tee üldse halba pilti.

Side lõpp praeguseks,

Vitali Mitt

Vea veel vanarauda kaasa @#$%

@Transit Point Guesthouse, Kuala Lumpur, 25 jaanuar 10.54 AM

Ausalt 0eldes ajab suhteliselt leili, et mu ilus plaan kasutada utlust "uks pilt utleb rohkem kui tuhat s6na" ja hulgaliselt fotosid ules riputada l2ks v2hemalt hetkel vett vedama, kuna vana l2pakas, mille kaasa vedasin, ei taha kuidagi USB hiirt omaks v6tta, mis Eestis ilusasti tootas ;lane.

Et k6ik ausalt 2ra r22kida nagu oli, siis siias6it l2ks igati normaalselt, easyjet oli ullatavalt t2pne ja j6udis Londonisse kogunisti 15 minutit varem. Veidi passimist Stansteadis, check-in Airasia lennule ja 13 tunni p2rast, puhap2eval kohaliku aja j2rgi kell 1924 j6udsin KUL-i, kus lennukist v2ljudes kohe +28 kraadine 6hulaine vastu n2gemist l6i. Lennujaamas sain tuttavaks hispaanlase Manueliga, kellega koos bussiga linna laekusime ja juba eelmisest aastast tuttavas Transit Pointi guesthouses check-ini tegime.

Midagi ullatavalt kelmikat tegelikult juhtunud ei olegi, eile sai veidi linnapeal kolatud ja Vietnami viisa jaoks k6rvalasuvas hiinlaste ateljees fotod tehtud. Uhes6naga, k6ik on samamoodi nagu eelmisel aastal pooleli j2i:)

Juba homme siis j2rgmine peatus ja SAIGON. WOO-HOO!!!

Katsun nuud ikkagi selle hiire oma l2pakal toole saada, muidu on t6esti jama lugu.

From Asia with love,

R

Läheb jälle lahti!

Nõndaks, aastake on mööda läinud ja nagu lubatud sai, siis taaskord Aasiasse seiklemaminek ette võetud. Olgu ka täpsustavalt öeldud, et maestro 6-nädalane sooloturnee Kagu-Aasias (Vietnam, Tai, arvatavasti ka Kambodza ja näpuotsaga Malaisiat) algab homme, kell 1820 lennuga TLL-STN ja sealt juba edasi kell 2200 lend STN-KUL. Tuleb tunnistada, et erinevalt eelmisest aastast, kui olin veel täiesti "roheline", on know-how'd ikka märkimisväärselt rohkem, kodutööd rohkem tehtud ja - ideena - peaks kõik laabuma nagu kellavärk. Nagu hea lugeja juba varasematest postitustest tähele pani, siis probably läheb kõik siiski nagu alati, ehk siis kõike vaatab jooksvalt:)

Pikka juttu ei hakkagi tegema, järgmine ühendus siis juba arvatavasti KULis.

Olge tublid,

Peremees