;sato

8. veebruar kell 11.16 @ mingi suvaline internetikohvik Chau Docis.

Nii, ausalt öeldes pean tagasi pöörduma esimeses selleaastases Aasia postis öeldu juurde, sest kuigi hotellis on wifi olemas ja signaal korralik, siis mu vana läpakas keeldub sellegipoolest ühendamast ja kogu pildimaterjal ning videoblogi fännid peavad veel veidi ootama.

Niisiis, puhapäeva hommikul tegin oma hotellist check-outi ja kõmpisin bussijaama. Ehkki pühad kestsid ametlikult tänaseni, oli siiski juba pühapäeval näha, et enamik peresid pöördus uueks nädalaks koju, millest tingituna toimus bussijaamas üks paras tohuvabohu ja sagimine. Ostsin pileti ära ja kohe saabuski selline uuemapoolsem Ford Transit minibuss, mis inimesi paksult täis topiti. Jäin viimaseks, näitasin piletit - reisisaatja (või kuidas iganes teda nimetada, jorss kes pileteid kontrollis), suht ülbe olemisega tegelane - ütles mulle "bus full, next bus". Okei, nii need asjad ikka ei käi, mõtlesin ja läksin tagasi kassasse. Sealne piletimuuja tuli minuga kaasa, räuskas miskit selle reisisaatjaga, mispeale too pettunud näoga mulle istekoha vabastas. Läks siis sõiduks kui sama vennike üritas alguses mulle põlve peale istuda (kuna mina sain istekoha, siis tema pidi end mahutama istme ja lükandukse vahele, fuckin kitsas) - "ok?" - mispeale ma vastasin, "no, i'm not okay, dont sit there" - ja vennike pidi pool teest ukse ja istmerea vahel passima. Oma viga, ärgu siis üritagu teinekord ausat turisti tüssata:) Bussis sain tuttavaks ühe keskealise hiinlasega, kes elas Bostonis, pidas seal Vietnami restorani ning oli pühade ajal sugulasi külastamas. Ajasime juttu ja ~ 3 tunnise sõidu järel jõudsime Chau Doci.

Kohale jõudes kordus jällegi varasemate tegemiste stsenaarium, ehk siis mul polnud taas mingit ideed, kus suunas võiks asuda linnakeskus. Kuid muidugimõista ei jõudnud buss isegi veel seisma jääda, kui juba pistrik-mootorratturhiirte kamp ukse juures sumisema hakkas. Asusin ühe aktiivsemaga läbirääkimistesse, dialoog nägi välja umbes sama nagu eelmine kord:

Mina: city centre, bao nhieu?

Pistrik lehvitas kolme 10 k rahatähte vastuseks

Mina lehvitasin seepeale ühte 20 k onu Ho pildiga (tegelikult on Vietnamis kõik rahatähed onu Ho pildiga, aga see selleks) kupüüri vastuseks.

Pistrik noogutas nõusolevalt, mina torkasin munakoore-sarnast kaussi meenutava kiivri pähe ja hüppasin rattale. Tegemist oli sedakorda tõelise Schumacheriga, ning kümneminutise autode-motikate vahel rallitamise järel viskas mehike mind maha täpselt ühe hotelli ees. Nii, mõtlesin endamisi, selge see, miks nii kiirelt alguses mu pakkumisega nõus oli - võib oletada, et tüübil on hotelliga mingi diil, et toob kliendid sinna ja saab mingi tasu vastu vms. Hotell igatahes oli täitsa viisakas, 7 USD-d double bed faniga ja vaatega eemalasuvale Sam Mountainile. Kõlbas peatuda küll, pererahvas oli väga sõbralik ja tegin check-ini. Sain tuttavaks ühe Taani tüdrukuga, kellega mõned õlled tegime ning oligi õhtu käes.

Eile võtsin siis ette käigu Sam Mountaini tippu - esiteks pistrikuga sõit linnast mäe jalamile - umbes 6 km - misjärel tuli ronida üles. Mägi ise on 260 m kõrge ja tippu viib järsk asfalteeritud tee (umbes nagu eelmine aasta Tiomanil). Pooletunnise kõmpimise järel jõudsin üles ja vaade sealt oli tõesti kena. Tagasi alla laskudes külastasin mäenõlval asuvat suurt templit - väga muljetavaldav ehitis. Kuna olin lugenud, et viisakas on jätta annetus, otsisin esiteks mingit karpi või kassat kuhu raha panna, mida ma ei leidnud. Okei, ütlesin siis templit valvanud poisile - võibolla oli munk? - "doo-nation?" ja pakkusin raha, mispeale too naeratades keeldus. Head inimesed :)

Umbes poolel teel mäest alla nägin tee ääres selgelt väga ülevas meeleolus seltskonda, kes kutsuvate käeviibetega mind kampa kutsusid. Istusin maha ja kohe torgati ninaalla selline väikese klaasi ja suure pitsi vahepealne täis mingit vedelikku. Pundi ninamees võttis pealt lonksu ja ulatas ülejäänu mulle. Jõin selle ühe lonksuga ära - tundus mingi riisi baasil tehtud lake olevat, suht lahja - mispeale kogu ülejäänud seltskond tunnustavalt mõmises - kodustsaadud topsikogemustega ma usun, ei pea auväärsed topsiametnikud peale Venemaa vist küll mitte kuskil mujal maailmas häbisse jaama:) Peale hammustasin mingit tundmatut puuvilja, mis meenutas õuna. Hiljem ringi vaadates ei õnnestunudki joogi marki selgeks teha, sest see oli nö. homemade ja villitud suurde plastpudelisse. Tegime mõned pildid, surusin kõigil käppa ning läksin edasi.

Chau Doc on kena ja Vietnam on ka vahva, aga kuna on juba on-the-road oldud üle kahe nädala, siis vaikselt hakkab tekkima himu robinsoni mängimise järele või nagu tsiteerides moodsaid klassikuid "tahaks päevitada ja shopata." Ehk siis ostsingi eile ära pileti homsele slowboatile Chau Docist Phnom Penhi, veedan vast nädalajagu aega Kambodzas ja siis Tai saartele ja sealt juba tagasi Malaisiasse.

Side lõpp praeguseks,

R