Reedel sai siis juuksuris käidud, 2 USD-d maksis ja pahmakas tõmmati maha nagu naks. Kahtlustan muidugi, et salongi näol kus käisin, oli tegu kohalike geipoiste töökojaga, sest 2 mehikest kes seal töötasid olid kuidagi väga nõtked ja üks isegi pigistas tunnustavalt mu biitsepsit:) Päris naljakas. Tegin põhjaliku ringi ülejõel District 4-s ja pani ikka veidi imestama, kui suur on kontrast nö. kesklinnaga- keegi ei hõika "sir, motorbike", "wanna buy marijuana? no? cocaine?" vms...Inimesed ajavad oma asju ja ühtegi valget nägu ma seal peale enda ei kohanud. Narkotsi kohta, et esimestel päevadel pakuti vaid kanepit, aga nüüd viimased paar päeva on vennikesed kokaiini ka reklaamima hakanud. Õhtul käisin natuke niisama linnapeal ja turu juures oleval väljakul õnnestus näha just abiellunud paari, tegin muidugi klõpsu ka:
Kuna tegevused hakkasid tasapisi otsa lõppema, otsustasin laupäeval, et võiks pühapäevaks võtta tuuri kuulsatesse Cu Chi tunnelitesse - u 70 km HCMC-st, kokku 250 kilomeetrit maa alla Vietnami sõja ajal käsitsi kaevatud ülikitsaid tunneleid. Mõeldud-tehtud - ei viitsinud eriti reisibüroosid mööda ringi seigelda, vaid bookisin sellisest agencyst nagu Tunatravel - mu hotellist mingi ~50 m kaugusel. Nagu selgus, siis igati asjalik valik, vennike kes oli giidiks, rääkis väga kaasakiskuvalt ja väidetavalt oli ka ise ühe vietkongi poeg. Igatahes, tunnelid olid võimsad, ma seiklesin seal maa all küll vaid u 40 meetrit - täiesti küürus ja põlvist kõverdatud jalgadega sai hädapärast liikuda, ei kujuta ette mis tunne võis seal olla kuude viisi elada, sest mul sai juba selle paari minuti peale isu täis. Suhteliselt kitsas seal igatahes oli, august sisse mahtusin juba mina hädavaevu:
Täna käisin ja võtsin pileti Reunification Palace külastamiseks - oli ka päris võimas elamus. Keldritesse oli ehitatud ehtne Wolfensteini stiilis punker, ülakorrustel olid ametiruumid jne, päris vinge. Hoone ise näeb välja nii:
Üldiselt olen ma muidugi kursis, et Kagu-Aasia on üleküllastunud kõikvõimalike tegelastega, kes lolli turisti arvelt rikastuda üritavad, aga toon omapoolse näite ka: paar päeva tagasi kohtasin juhuslikult Ben Thanh marketi juures väljakul ühte vennikest - koos tüdrukuga, kes oli ta "daughter". Kiitis mu tattoosid, oli igati sorava inglise keelega jne, uuris kust tulen jne ja vastuse "Estonia" peale peale kostis "oh, my younger daughter is going to Estonia, volunteering in hospital, can you give some info" mille peale läks minu scam-meeter muidugi kohe põhja. Okei, mõtlesin, kuna mul nagunii miskit targemat teha pole, siis võin ju natuke juttu ajada, äkki pole scam ja tahab niisama Euroopa Liidu viisat saada vms. Leppisime järgmiseks päevaks samas kohas kokkusaamise, kui kohale jõudsin, siis vennikesel muidugi mingit nooremat tütart kaasas polnud ja oli "lets drive to my place". Saatsin mehe viisakalt läbi lillede Marsile, mille peale too oli väga pettunud näoga ja vastas "now you can't talk with my wife" ("daughter" oli sujuvalt muutunud "wife"ks). Tegemist siis klassikalise scam-iga, kus sõidad "sõbraliku" kohalikuga kuskile karu p---e eeslinnas ja asja eesmärk on sind erinevate scam-skeemide abil rahast lagedaks teha. Priceless oli see, et täna kohtasin ühte tegelast, kes hakkas täpselt sama juttu ajama (ainult "daughter" asemel oli "sister"), kuigi endal polnud aimugi, kus "Estonia" asub. Seega klassikaline soovitus lapsepõlvest, eriti kui oled sooloturneel ja veel scam-meeter ka tööle hakkab, siis võõrastega ära kaasa mine :)
Eelneva jutu vastukaaluks tuleb öelda, et olen samas kohanud väga palju toredaid inimesi, tänagi hommikul pargis trenni tehes kohtasin ühte vanapapit, kes oli tulnud Ameerikast ja mäletas veel Prantsuse Vietnami aega (kuni 1954 siis), siis hiljem ühel väljakul kohvi juues rääkisin kooliõpetajaga, kes oli vägagi hästi informeeritud Euroopa asjadest "oh, you Estonians are in EU now and got recently euro"; suht üllatav tegelikult, et sellist asja teatakse. Üldiselt tunned hea inimese ära sellest, et ta ei taha sinult midagi:)
Samas tänavaületus Saigonis, videoblog alustab:
Kuus päeva on juba tegelikult siin oldud ja ausalt öeldes, Saigon starts to wear me out. Kuigi siin on vinge, tahaks nüüd natuke rahulikumat keskkonda, seega ongi plaan teha homme check-out ja seigelda bussiga Mekongi Delta suunas, hetkeseisuga Can Tho linna. Olen kuulnud palju kiitvaid arvamusi ja tuleks see koht ise üle vaadata, sealt saab hiljem ka juba sujuvalt Kambodza suunas liikuda.
Olge musud,
Peremees
PS. Ainus negatiivne asi, mis mind Saigonis häirima on jäänud, on shopping - plaanisin osta kogu riidekraami ja koti siit, aga paistab, et see jääb siiski tagasitulles Kuala Lumpuri - kogu siinne kraam v-a fancypancy shopingukeskustes, on suunatud peamiselt naistele ja meestele on näiteks teksadest saadaval peamiselt vaid klassikalise lõikega sinised, phu-yuck. Samas võibolla ma pole lihtsalt ka veel õigeid kohti üles leidnud. Elame-näeme.
hea artikkel. kuid kas videoblogi tähendab veebireporter urmo mantlipärimist? ;mrg
ReplyDelete