Kõik head asjad saavad mingiks ajaks otsa

17.02.2010 @ Transit Point Guesthouse, Kuala Lumpur kell 17.27

Nii, kogu reis siis põhimõtteliselt lõpusirgel ja sobilik hetk oleks teha mingeid kokkuvõtted.

Tänase päeva põhinael oli muidugi Twin Towersi Skybridge külastus, ning kuna kõik pääsmed on tasuta ja vaid piiratud hulgal, siis tõusime juba kell 7 ja u 7.45 olime Petronases. Nagu selgus, siis umbes 250-300 inimest, kes seal juba järjekorras seisid, olid veel varasemad kui meie. Tunnike seismist ning saimegi pääsmed kella 14ks kätte.

Skybridge oli ilmselgelt muljetavaldav ja sealt ülevalt avanes umbes täpselt selline vaade:

Võrdluseks siis, et kogu krempel asus sellisel kõrgusel:

Päris lahe:)

Nagu öeldud, kõik head asjad saavad kord mingiks ajaks otsa, ning can't wait juba järgmist aastat, et Aasiasse tagasi tulla.

Vaieldamatult läheb seekordne lemmikkoha rändkarikas jagamisele Perhentian Kecili ja Kg. Juara vahel Tiomanil. Mõlemas superilus rand, mõnus loodus, vähe turiste (Perhentian Kecilil küll oli backpackereid, aga see selleks), kokkuvõttes vaiksed ja rikkumata kohakesed (Perhentianil võib selle kindlasti kanda osalt ka offseasoni arvele). Sõbralikud kohalikud, kes ei vaadanud sind (erinevalt näiteks Langkawist) kui klienti jne jne. Mõlemasse mainitud kohta tahaks kindlasti millalgi tagasi põigata.

Homme siis tagasi Euroopasse, esiteks kohaliku aja järgi kell 1550 Airasia lend KL-London ja 19. veebruari hommikul kell 06.05 Ryanair London-Riia.

Side lõpp seniks ja kui lennukid alla ei kuku ja tumeroheline nool alt ei vea, siis oleme reedel kuskil pärastlõuna kandis Tartus tagasi.

R

PS. Weather forecastis lubatud rain showers läks sedakorda täide ja väljas kallab nagu oavarrest. Teine vihm siis, mida siin selle kuu aja jooksul nägime - naljakas, aga esimene vihm oli esimesel õhtul PDs.

Human Google

15.02.2010 kell 10.02AM @ Transit Point Guesthouse Kuala Lumpuris

Nii, kuna kogu eilne päev kulus sõitmisele, siis ilmselgelt mingeid väga vürtsikaid juhtumisi olla ei saanud, mainimist väärib vaid ehk, et olen hetkel taas sooloturneel, kuna my good friend otsustas veel päeva-paar sisemaa võlusid nautida ning peaks minuga liituma alles täna või homme.

Eile siis tegime hommikul Georgetownis check-outi ning kuna me ei viitsinud kaugliinide bussijaama otsima hakata, hüppasime praamile (veider, et Butterworthist tulles pead maksma, aga tagasi saad tasuta) ning Butterworthist võtsin ma bussi KLi ning Kalmer läks sisemaale. 5 tundi sõitu ning astusin KLis Puduraya peatuses maha.

Kuna kõiketeadev tark kaart jäi Kalmeri kätte, ei jäänud mul muud üle kui kasutada Human Googlet ning öömaja selle abil nuuskima hakata. Umbes 4 kohta Chinatownis läbikäinuna leidsin lõpuks vaba double-bedi siinsamas ning tegin check-ini. Õhtul tegin väikse tuuri linnapeal, kõrvaltänavas oli suur turg (hinnad kordades odavamad sellest, millega Eestis harjunud oleme) ja käisin ka Petronase Twin Towersis, millest minu 2 MP telefoni kaamera seasilmaga tehtud versioon näeb välja selline:


Järgmise korrani,

R

Head uut, sõbrakesed!

14.02.2010, pühapäev @ Penang, Georgetown Crystal Guesthouse Backpackers kell 9.08AM

Reedene marsruut oli siis Langkawi-Kuala Perlis-Kangar-Alor Star-Butterworth-Georgetown. Kuna alates Kangarist liikusime lõuna suunas bussiga, tuleb jätkuvalt tõdeda, et kõige sotsiaalsem koht võõral maal on ikkagi buss. Butterworthi jõudsime päris hilja ja nii saimegi alles viimase, kella 12se ferry peale, mis Penangile tuli. Kuna pühadeeelse aja tõttu oli juba reedel suht vaikus, siis kondasime natuke linna peal ringi, kuni kohtasime kahte rootslast, kes ka siin peatuvad ja tegime check-ini.

Eile kolasin linnapeal, Georgetown on kena linn, briti mõjutustega arhitektuur jne. Paralleelne tänav meie peatuskohaga on näiteks Buckingham Road. Kuna see on üks väheseid kohti, kus saab taotleda Tai viisat ilma saatkonda minemata, on siin ka arvukalt backpackereid. Käisin hommikul kohalikul turul, kus hiinlasest kavalpea suutis mulle 15RMi eest Red Bulli wifebeateri p2he määrida. Täitsa müstika, tegelikult läksin sinna shortse otsima, aga need mida too vennike pakkus olid liiga pikad ja kui ma seda ütlesin, siis hiinlane vastu "I can cut them shorter" ja kohe tõmbas käärid välja. Tingisin wifebeateri 18 pealt 15 peale, aga võib arvata, et see vana suli tüssas mind ikka:) Niisiis käisin kõik tähtsamad kohad läbi, napsasin ühest streetfoodi kohast jäneselihast burgeri (hands down parim, mida ma elu jooksul söönud olen, Mc ei saa ligilähedalegi) ja õhtul tegime kõrvalasuvas baaris uusaasta puhul paar õlut.

Tänane plaan oleks siis juba Kuala Lumpuri poole liikuda, kas siis pärastlõunal v6i ööbussiga.

Peremees

Meduusid pole naljaasi

12.02.2010 12.37PM @ Langkawil

Nii, veel tunnike siis Langkawil ja siis juba mandri poole minema. Viimased paar päeva on olnud suht doing nothing rannasvedelemise päevad, niiet midagi erakordselt kelmikat just juhtunud ei ole. Sooja on päikese käes kuskil 40 plusskraadi, niiet kauaks nagu varjust nina välja pista ei saagi:)


Edasise suhtes on mõtteid suht palju, aga nagu te juba korduvalt näinud olete, siis probably otsustame suht viimasel minutil, kuhu minna. My faithful friend mõlgutab mõtteid sisemaast, mina pigem kaldun Kuala Lumpuri poole, krt pole üldse enam palju järele jäänud aega siin.

Iseenesest Langkawit hetkel rannaarmastajatele väga ei soovita, sest miskipärast on see aasta siin erakordselt palju jellyfishe, niiet seetõttu ujuma just merre ei kipu. Eelmine nädal sai siin väidetavalt üks rootsi naine surma, kes öösel ujuma läks ja jellyfishi k6rvetuse otse südamesse sai. Päris karm lugu.

From Asia with love,

R

I'm all about streetfood

9.02.2010 kell 16.40 @ Langkawil mingis suvalises internetikohvikus

Nõndaks, hommikul kell 5.40 laekusime siis ööbussiga Kangari linna, kus selgus, et ilmselgelt esimene ferry Langkawile läheb alles kell 8. Mõeldud-tehtud, veits pikutamist bussijaamas pingi peal, võtsime taksod ja põrutasime sadamasse. Langkawile jõudes võtsime taas takso ja jõudsime läänerannikule, kus mõningase arupidamise järel ka check-ini tegime.

Langkawi on muidugi puhtalt rannakoht, hunnikute viisi liigub ringi igasuguseid speedodes täissöönud douchesid, rootsi vanakesi ja keskealisi hindusid:) Noori inimesi eriti silma ei hakanud, kui välja jätta 4 meie bangalo kõrvalrannas toplesspäevitamist harrastanud rootsi tshikki. Plaan oleskski selline, et homme-ülehomme laseks siit jalga, Kalmer tahtis minna enne KLi veel Cameron Highlandsile, mina aga Pangkori saarele. Seal pidavat mingi päris vägev hollandlaste kindlus olema, mida tahaks näha.

Lähen vaatan nüüd kas Kalmer on bangalos oma keskpäevase uinaku lõpetanud>)

Toidusoovitus> hiina taimetoit on siin suht viimase peal, julgen soojalt soovitada.

Take care seniks,

R

Tuur koolibussiga

Esmaspäev, 8.02.10 kell 17 @ Kota Bharu mingi backpackerite hostel.

Pühapäev algas siis sellega, et põõnasin kella 10ni ja ilmselgelt kella 8sele paadile ei jõudnud. Hüppasin siis kella 12sele ja mandrilt edasi Kuala Besuti bussikasse. Vahepeal sain tuttavaks sakslase Timiga, kes ka Kota Bharusse liikus. Mõeldud-tehtud, asusime bussi ootama. Selle aja jooksul lendas meile ligi vähemalt 3-4 erinevat taksojuhti, kes kõik üritasid selgeks teha, et bussi lähema aja jooksul loota pole, ning võtku me parem takso:)

Tunniajalise ootamise peale saabus lõpuks suht viisaka väljanägemisega bussiloks, mis, nagu juba esimesest kilomeetrist peale selgus, oli koolibuss, mis lapsi koju vedas (imelik värk, et pühapäeval kool, aga äkki oli mingi usuvärk vms, peab järele uurima). Igatahes ühes tükis me KBsse jõudsime. Vahepeal sain tuttavaks ka shveitslaste Philippi, Amanda ja Melaniega, kes plaanisid ka läänerannikule liikuda, niiet võtsime kõik kampa ja lendasime mingisse backpackerite hostelisse. Õhtul tegime ühes hiinlaste urkas mõned õlled ja meiega liitus ka KBsse jõudnud Kalmer.

Täna kolasime linnapeal, mina ja Philipp käisime juuksuris (5 RM eest tõmmati pahmakas maha nagu naks),  siis tegime väikese kultuuriprogrammi ja käisime sõjaajaloo muuseumis ja Kota Bharu Trade Centeris "Seks ja linn" stiilis shoppamas:) Pole paha! Masendav avastus muidugi on, et mu Sony oma 4 megapiksliga on lootusetult vananenud ning normaalse pildi saamiseks sellega peab mingi imeilm olema. Fuck.

Tänane plaan on siis selline, et kell 2130 läheb ööbuss läänerannikule Kangari ning homme hommikul põrutame sealt edasi Langkawile.

Mina tänan,

Peremees

Aasia omab

Laupäev, 6.02.2010. 17.30 @ Perhentian Kecil

Eile vedelesin siis Long Beachil:


Äkitselt vaatasin, et saare kaugema nurga tagant tuleb välja 2 lennukimudelit. Ilmselgelt lähemale jõudes selgus, et tegemist polnud muidugi mingite mudelitega, vaid kahe F-14 hävitajaga, mis tegid ikka VÄGA madallendu ning täpselt minu kohale jõudes põrutasid "küünalt" tehes taevasse. See oli nagu üks lahedamaid asju, mida ma oma elus näinud olen. Hiljem internetikohvikust järgi pärides selgus, et läheduses paikneb Malaisia õhujõudude baas ning tegemist oli siis kas treening- või testlennuga. Päris hea:)

Neljapäeval sain tuttavaks minu naaberapartmentis elava sakslase Dirkiga, kes on samuti päris cool; napsasime temaga mõned joogid (hangover 35-kraadise kuumaga pole just jumekaim mõte) ning seetõttu oli eile suht doing nothing päev. Täna rentisime kahepeale kajaki ning aerutasime saare teisele küljele Turtle's Pointi snorgeldama. Ehkki nähtavus oli so-so, nägime sellest hoolimata sellist pirakat 1,5-2 m pikkust merekilpkonna. Kuna see vennike oli meie kohalolust ilmselgelt häiritud, siis kui veidi temaga kaasa ujusime, otsustas ta sügavamale sukelduda ning lihtsalt jalga lasta. Pärast aerutamist loomaaed jätkus, sest kohalikus Mama restos roomas ringi üks snake (mitte mürgine kui kohalikke tüdrukuid uskuda) ja üritas mingit kastmetopsi lahti kiskuda üks näljane orav. Pole paha:)

Teekski kohe vahekokkuvõtte loomadest, keda seni näinud olen: monitor lizardid, gekod, ahvid, banaani mops-tiiburid (Tiomanil lendas neid ikka kümnete kaupa ringi, siin on märksa vähem), paar madu ja pirakas merekilpkonn. Kuna Borneo plaan lükkub järgmisele korrale, siis orangutanid jäävad sedakorda ära.

Homme lasen siis saarelt jalga ja KTs saan kokku piki rannikut põhja suunas liikuva Kalmeriga, mul tekkis mõte viimaseks nädalaks Taisse põrutada, aga nagu te näinud olete, siis ühtegi 100% kindlat plaani veel pole.

Järgmise korrani,

R

;lane

Neljapäev, 4.02.2010 kell 10.07 @ Perhentian Kecil

Perhentian Kecil'il (Väikesaarel) on hetkel ilm suht ;erik:


Teisipäev algas siis sellega, et hommikul põrutasin paadiga Mersingi, kust plaanisin liikuda Kuantani kaudu põhja suunas. Kohapeal aga selgus, et buss Kuala Terengganusse (viimane suur linn enne Perhential Islandile minemiseks vaja olevat kaluriküla Kuala Besuti) läheb juba 1130. Mõeldud-tehtud, napsasin pileti ära ja jäin bussi ootama. Vahepeal sain tuttavaks ühe saksa tüdrukukuga, kel ka Perhentianile mineku plaan oli. Buss loksus KT-sse mingi 6 tundi, niiet kui kohale jõudsime, selgus, et Kuala Besuti läheb järgmine buss alles järgmisel hommikul, mispeale saksa tüdruk asus oma 7 aastat vana Lonely Planeti järgi mingit imeodavat hostelit otsima, mina aga jäin "Human Google'le" ja oma ninale lootma ning läksin teise suunda. 45 minutit hiljem ja umbes 4 hotelli läbi käinuna leidsin lõpuks mingi 38 RMise hiinlaste koha suht kesklinnas. Suurem asi see muidugi polnud, aga hädapärast öö magas ära. Õhtul kolasin natuke linnapeal; nettimineku mõtte kustutasid kõrvalasuvas netikohvikus 6 vähemalt tund aega järjest tuima järjekindlusega ekraani põrnitsevat ning omavahel mingit strateegiamängu mängivat hiinlast.

Eile hommikul tegin check-outi, võtsin oma ustava Salomoni selga ning lendasin bussijaama. Muidugi sain seal kohe paari kohalikuga tuttavaks, kellega pikalt-laialt maailma asju arutatud sai. Hiinlasest vanapapi meenutas kavala muigega ammuseid aegu kuidas ta Prahas käis ja mina pajatasin mis koht see Eesti on. Vahepeal liitus meiega saksa tüdruk, kes, nagu selgus, oli sattunud hoopis mingisse 35RMisesse kohta, kus madratsi sees elutsevad bed-bug'id (lutikad või mis iganes) olid ta öö jooksul ikka korralikult ära söönud:) "I'll go to Avi's, thats the cheapest in KT" yeah right palju õnne ;lane (kuigi nagu edaspidi näeme, siis sellega tema hädad veel ei lõppenud).

Kuna buss Kuala Besuti oli meie mõistes nö. maaliin ja seega mingi vana logu, siis ilmselgelt puudus selles konditsioneer, mille asendamiseks sõideti lihtsalt mõlemad uksed lahti ja aknad praokil. Väga hea:) Kuala Besutis bussilt maha tulles oli kohe üks muheda olemisega onkel juures, kes oma officesse kutsus, et infot jagada ja pileteid müüa (a la nagu enne Tiomani). Saksa tüdruk raputas väga kahtleva näoga pead ja läks otse terminali teist kohta otsima, mina aga läksin onkliga kõrvalasuvasse kontorisse kaasa, kust Perhentiani kaardi ja paadipiletid sain. Nagu umbes poole tunni pärast selgus, siis oli saksa tüdruk terminali mööda ringikondamisega ja "odavaima" koha otsimisega (kuigi kuna läheb vaid üks paat, on roundtrip niikuinii kõigist terminalidest ostes sama 70 RM) lootusetult hiljaks jäänud ja paadile mahtujate nimistust välja jäänud. Tont teab, kus ta seal Kuala Besutis ööbib, sest see oli päeva viimane paat ja mingit majutuse moodi asja ma küll seal tähele ei pannud:)

Perhentian on muidugi taas selline mõnus paradiisisaar, kuigi moskiitosid on eelmiste kohtadega võrreldes palju ja turistide puuduse üle ei saa ka kurta. Muidu tegevused suhteliselt samad, mis Tiomanil, võibolla teengi täna-homme väikese snorgeldamise:


Iseenesest on hetkel plaan kuni pühapäevani kindlalt siin olla ja siis viimane reisi täisnädal ehk läänerannikul Penangis veeta, aga eks näis, kuidas see välja kukub, sest ilmselgelt vaatab kõike jätkuvalt jooksvalt:)

Olge tublid,

Peremees

1 pea on ikka 1 pea

Esmaspäev, 01.02.2010 @ Tiomani saarel Air Batangi külas

Nii. Kogu nädalavahetuse veetsime Juaras ja millegi erakordselt põnevaga just hakkama ei saanud. Laupäev oli terve päev doing-nothing päev, ainult õhtul käisime kohaliku Dani kohvikus filmi vaatamas ja kohalikega vennastumas ja pühapäeval käisime Juara teises otsas bodysurfi tegemas. Kuna lained olid veidi väikesed, siis suurt asja sellest kahjuks ei saanud ja tunni jooksul tuli ainult 2-3 sellist lainet, millel veidigi liugu lasta sai. Eile õhtul võtsime kotid selga ja tulime läbi dzungli tagasi saare lääneküljele Air Batangi (ABC) külasse.

Tiomani nädalat kokku võttes olgu kohe ära märgitud, et nädalaseks getawayks on tegemist suhteliselt ideaalse kohaga ja kui kahju raha raisata pole, siis saab siit meelelahutust pea igale maitsele - kalapüük, snorgeldamine, sukeldumine, dzunglitripid, odav alkohol, surfamine jne jne. Viimase paari päevaga on muidugi ka selgelt näha, et offseason hakkab lõppema, sest juurde on tekkinud arvukalt valgeid ja vähemalt paar bussitäit hiinlasi.

Kuna Kalmer otsustas veel mingiks x-ajaks siia jääda, siis maestro alustab homme sooloturneed, marsruudil Mersing-Kuantan-Kuala Terenggaru-Kuala Besut-Perhentiani saared. Ainus paat päevas mandrile läheb kell 7 hommikul, mis tähendab, et ma pean homme ebamõistlikult vara ärkama. Väga nõme.

Side lõpp seniks,

R

Vahekokkuvõte

1.02.2010.

Istun hetkel Tiomanil mingis tasulises netikohvikus ja kuna aeg on raha, siis hetkel pikalt tegema ei hakka, vaid vahepealsete päevade kokkuvõtte kirjutan, kui mandril (homme siis plaan mandrile ja sealt edasi põhja suunas Perhentiani saartele liikuda) kuskil netti saan.

Suht pruunikspõlenud ja juba malai keelt purssiv Riff:)

Dzungel on seiklus

Reede, 29.01. kell 18.08 Juara külas @ Tiomani saarel

Nõndaks, nagu näete, siis netiga on lood kehvad, sest saarel on offseasoni tõttu ka enamik netikohvikuid kinni.

Eilne hommik algas siis sellega, et bangalost check-out, kotid selga ja asusime läbi dzungli lõunasse Panuba Bay poole teele. Kuna kohalik sukeldumisinstruktor Alice oli meid eelmisel õhtul hirmutanud, et dzunglis võib sattuda ahvide rünnaku alla, siis võtsime mõlemad sellise paraja malaka ka näppu:) Dzungel oli muidugimõista suht raudmehe rada ja kellelegi ilma sportliku taustata seda kohe kindlasti ei soovita - igasugused kivid, puujuured ja rollercoasteri moodi mäed küpsetavad ikka päris korralikult läbi (kuigi, nagu edaspidi selgub, oli see naljanumber). Nägime hulgaliselt samu pirakaid sisalikke (suhteliselt arad vennikesed, inimest nähes põrutavad alati põõsasse), mõningaid ahve ja isegi ühte väikest madu. Päris lahe:) Kolme tunni pärast olime Tekeki külas, mis on saare suurim koht. Muidugimõista saime kohe tuttavaks mingi tegelasega, kes oli meid 5 RM eest nõus Berjaya Resorti (fancypancy hotell, kus reisiagendi jutu järgi pidi olema öö vaid 100 RM) viskama. Kohapeal aga selgus, et hinnad olid pea kolm korda kõrgemad, mispeale kergitasime kaabut ja tulime tulema. Kuna meie autojuhi nõbu pidas samuti Tekekis resortilaadset asutust, saime temaga kaubale ja tegime check-ini. Õhtul tegime väikse tiiru külapeal (kohtasime mingeid Rootsi tüdrukuid, kes dzunglist kuuldes väga üllatunud nägu tegid) - ja muud ülemäära kelmikat ei juhtunudki.

Täna hommikul saime tuttavaks mingi kohaliku tegelasega, kes oli meid kohe nõus saare teisel küljel asuvasse Juara külasse ära viskama (et tee on nö. jungle-trail, siis saab siia vaid 4x4 maasturi või motikaga). Kuna me temaga mõistlikule kaubale hinna suhtes ei saanud, mõtlesime, et ah, "lets better walk" - kaardi järgi ikkagi vaid 7 kilomeetrit. Peab mainima, et igasugused sõjaväe rännakud jms on selle raja kõrval ikka täielik naljanumber, kuna 7st kilomeetrist esimesed 3,5 on stabiilselt lühikesi, pea 45-kraadiseid tõuse täis lõigud. Lisa sinna juurde pea 10 kg seljakott, 35-kraadine palavus ja enamiku ajast pähe paistev päike, siis annab suht seikluse mõõdu välja küll. Kohalikud kes mööda kärutasid, irvitasid kõik heatahtlikult, et on ikka hullud, et jala selle tee ette võtsid:)

Nagu kohapeal selgus, siis vaev oli ka seda väärt, sest Juara on suht jumalik koht ja vaade meie onni ukselt näeb välja umbes täpselt nii:



Tegime check-in'i, napsasime väikse söögi ja käisime kuni siiamaani meres. Homme oleks plaan lainelauda proovida, sest küla teises otsas pidid lained juba surfamiseks vajaliku kõrguse välja andma küll.

Over and out seniks,

Riff

Sõitke Marsile oma mussoonhooajaga

Kolmapäev, 27.01.2010

Nõndaks, hetkel oleme teist päeva Tiomani saarel Salangi külas, kell on 15 ja mõistlik hetk oleks teha väike vahekokkuvõte.

Eile hommikul tegime siis esimese asjana tuuri Mersingi peal, Malaisia linn nagu ikka. Kolasime hiina templis ja käisime ka linna kohal mäe otsas kõrguva moshee juures, kuhu me kahjuks sisse ei saanud, sest seal oli mingi remont vms. Kuna eelmisel päeval oli reisiagent soovitanud et "be at harbour at 13 o'clock" siis kuulasime ilusasti sõna ja täpselt ajapealt kohal ka olime. Nagu hiljem selgus, siis täiesti asjata, sest paat väljus lubatud kella 14 asemel veidi enne 15. Vahepeal saime tuttavaks ka Rootsi backpackeri Nilsiga, kes samuti Tiomanile siirdus. Umbes tunnike sõitu Mersinigist ja olimegi kohal.

Tioman on USKUMATULT ilus koht, hetkel on siin offseason (igasugu foorumeid, reisisaite jms uskudes peaks siin hetkel olema vihmaperiood, aga on hoopis +35 ja päike paistab), mistõttu saarel on suhteliselt vaikne ja valgeid vaid mõned üksikud näod. Esimese asjana nägime kohe sellist pirakat väikese krokodilli moodi sisalikku, kes kuuldavasti siin elutsevad ning vahel võimaluse korral mõne poolmetsistunud ilma sabata Malaisia kassi (alguses mõtlesin et wtf, aga see on vist mingi geeniviga, et saba on poolik) nahka panevad. Tegime check-ini, bangalo moodi onn kahepeale on 40 RM - öösel sain paar korda mingite moskiitode käest hammustada, aga kõlbab magada küll:) Õhtul saime tuttavaks inglase Markiga, kellega oli plaan minna õlut jooma, aga salapärane tegelane nimega Yong, kelle käes oli küla ainsa õllekapi võti ja kes oli Markile lubanud temaga kohtuda, et õlut anda, otsustas mitte välja ilmuda ja niisiis ajasimegi niisama juttu ja keerasime magama.

Täna käisime hommikul snorgeldamas, aga lained olid päris suured ning a) kõik saime korralikult korallidelt kriimustada ning b) Nils suutis ära kaotada laenutuse lestad, mis läks talle maksma 100 RM. Poor devil:)

Homne plaan oleks siis liikuda lõuna suunas järgmisesse külasse, teepeal põigata Monkey Baysse ning siis vaadata mis edasi saab. Iseenesest ma oleks huviline bodysurfist saare teises küljes, aga eks näis kuidas sellega välja mängib.

Lähen teen nüüd väikse ujumise:)

Järgmise korrani,

AA

Sultan on surnud, elagu sultan!

Esmaspäev, 25.01.2010

Eilne hommik algas siis sellega, et tegime esiteks kohe tiiru Batu Pahati peal. Iseenesest vaatamisväärsustegurmaanidele seal muidugi midagi ülemäära kelmikat pole. Kuna valgeid peale meie kohtasime seal umbes täpselt 0 ja isegi kohalikud tshikid hilisemast Kluang-Mersing bussist vangutasid pead kui kuulsid et BPst tulime, siis eheda Aasia igapäevaelu kogemuse saab kätte küll ja rohkemgi veel. BPs on tegelikult suht suur hiinlaste osakaal, mistõttu nii söögikohtadest kui poodidest on paljud nende käes. Nuuskisime veidi ringi äärelinnas, käisime kohalikul turul - tekkis mõte jällegi mingit sushimoodi toorest asja osta, aga hiina tshiki otsustava pearaputuse peale kui küsisime "can we eat this, like now?" jäi ka see mõte sedakorda katki:) Kuigi BP on suht väike koht, siis shoppamiseks on see siiani pakkunud vaieldamatult parimaid valikuid ja mina toppisin erinevat kraami koti suht pungile:) Järgmisel korral siia tulles siinkohal endale kuskile mental note teha (ja miks mitte ülejäänud backpackeritele, kes siiakanti satuvad), et võimalikult vähe asju kaasa võtta, kogu riidekraam, igasugused tabletid jms pudi-padi maksab kohapeal nii naeruväärselt vähe, et mõttetu on seda Eestist kaasa tassida.

Järgnevalt tegime hotellist check-outi ning lendasime bussijaama, et Mersingi bussile piletid ära osta. Taas selgus kohapeal, et bussi otse ei lähegi, vaid tuleb Kluangis ümber istuda. Mõeldud-tehtud, veidi nuuskimist ja paari kohaliku abi ning kell 1430 olime juba Kluangis. Tegemist taas siis sisemaa linnaga, kuid uhkeid ehitisi, kaubanduskeskuseid jne veidi rohkem kui BPs, kuigi valik esialgse pilgu läbi võibolla nõks kehvem. Kuna meie uus buss Mersingi läks juba 1530, siis vaatasime põgusalt paar keskust läbi, lasime hiina tüdrukutel endale massaazitoolide võlusid näidata ning lendasime bussijaama tagasi.

Mersingi buss oli suht fun, okupeerisime mingi nelja kohaliku tüdrukuga kogu tagumise rea ära, ning ajasime niisama terve tee loba, väga lõbus oli:) Tegelikult ei tea siinsetest inimestest Eestist keegi midagi, niiet alati kui küsitakse "where are you from" - ja seda küsitakse ALATI kui jutuks läheb - siis vastuse "Estonia" peale kehitatakse vaid õlgu. Tavaliselt see, kui selgitad et "you know, we have borders with Finland and Russia" siis nagu Soomet ikka ollakse kuulnud. Nokia, i guess:)

Ühesõnaga, niipea kui Mersingis bussilt maha tulime ja tüdrukutega laiali läksime, hüppas üks vennike ligi "you're going to the island?" (kuulis kõrvalt pealt, kuidas tüdrukutega Tiomanile minekust rääkisime) ja jaatava vastuse peale kutsus meid kohe kõrvalasuvasse kontorisse. Selgus, et tegemist oli mingi Tiomani asjapulgaga, kes sinna majutust-transporti jms organiseerib. Väga abivalmis tegelane ja 20 minutit hiljem marssisime juba majutuste ülevaade ja paadi piletid taskus hotelli poole. Hotell oli "Hotel Mersing", allkorrusel on hiina resto ja maksis kahepeale 45 RM. Täitsa tipsen-topsen, saab magada küll. Sisalikke ei paistnud ka kusagil:) Btw, kuna Johori sultan suri laupäeval, siis kogu sultanaat leinab ja Mersingis on internet välja keeratud.

Side lõpp praeguseks,

R

Sipelgad, sisalikud ja kolm tarka meest

Nagu taibukas lugeja juba aru saab, siis eilne postitus sai kirjutatud tegelikult juba varem, aga kuna PDs netti polnud, siis lisasin selle alles eile õhtul kui Batu Pahat'i jõudsime. Hetkel on kell u 730 hommikul BP Bungraya hotellis.

Kokkuvõtlikult oli siis pühapäevane marsruut Port Dickson-Seremban-Batu Pahat.

Kirjutatud sai, et plaanid muutuvad jooksvalt ning nii see tõepoolest ka eile oli. Hommikune plaan liikuda Melakasse muutus mingil hetkel arupidamise järgselt kiirelt plaaniks sõita rongiga Segamati, kust liikuda edasi idarannikule. Otsusele jõudes, asusime bussijaama poole kõmpima ning muidugimõista ei pidanud me üle paari minuti istuma, kui 2 "Fast and Furious" stiilis tuunitud Protoniga (siis Mitsubishi mingi Aasia variant) vennikest, kellelt enne teed küsinud olime, meid peale korjasid ja bussijaama viskasid. Extremely kena nendest:) Serambanis selgus muidugi, et rong läheb alles kell 12 öösel ning kuna me ei viitsinud niikaua passida, hakkasime kiirelt plaane ümber mängima, mille tulemusel küpses otsus liikuda kuskile, kust saaks järgmisel-ülejärgmisel päeval sõita Mersingi linna idarannikul. Natuke nuputamist kaardil, elavat arutelu kolme targa mehega, kes igaüks täpselt õigeid kassasid ja busse teadsid, ning leidsime end istumas Batu Pahati poole liikuvalt bussilt. Bussis saime muidugi taas tuttavaks ühe vennikesega, kes elab Mersingis ning too pakkus lahkelt võimalust, et ta kuna ta liigub ise Mersingi, siis me võime ka auto peale tulla - lõpuks selgus siiski, et ta sõbral, kes autoga oli, oli vaid 1 vaba koht ja seega jäime siiski ööseks BPsse.

Batu Pahat on igati mõnus selline väike kohake, leidsime kohe ühe odava hotelli (58 RM kahepeale - vannitoas mõnulesid küll mingid sipelgad ja toas nägin ühte sisalikku, aga see käib asja juurde, tegime väikse tiiru linnapeal ja käisime ühes vabaõhupubis kus Hiina tshikid laulsid hiinakeelset karaoket. Päris fun.

Tänane-homne plaan oleks siis liikuda idaranniku suunas Mersingi ja sealt edasi Tiomani saarele.

Püsige kanalil,

Riff

Aeg on seisma jäänud

Pühapäev, kohaliku aja järgi kell 9.30@PD Moteli fuajees

Pole midagi mõnusamat kui võtta hommikust päikesetõusu vastu India ookeani hüpates:)

Laupäevane marsruut oli siis Kuala Lumpur-Seremban-Port Dickson. Aga kõigest järgemööda.

Nagu öeldud, siis mõtlesime-plaanisime, mida teha, kuni lõpuks koorus välja idee, et liiguks siiski lõunasse bussiga. Saime tuttavaks KL Sentralis ühe kohaliku tüdrukuga, kellega vestluse tulemusel jõudsime lõpuks järeldusele, et üks lahe koht kuhu minna, võiks lõuna suunas olla Port Dickson. Kuna PDsse minev buss läks kesklinnast Puduraya peatusest, võtsime jalad selga ning asusime sinnapoole teele. Arvukate erinevate tegelastega suheldes tuli lõpuks välja, et bussi otse PDsse ei lähegi, vaid enne tuleb sõita sellisesse kohta nagu Seremban. Mõeldud-tehtud ja sealt hüppasime PDsse minevale bussile ning umbes kell 17 kohaliku aja järgi siia kohale ka jõudsime.

Köök: Esimese asjana KLis tekkis kohe mõte, et kohalikku ellu sisseelamiseks peaks kindlasti sööma mingis korralikus nurgataguses urkas. Keerasime siis umbes 3ndasse ettejuhtuvasse sisse, koha nimi pole isegi enam meeles, aga tädike kes seda pidas, oli hästi abivalmis ja mõne minutiga sai supi (oli võimalik tellida kahte moodi, kas supp või nuudlid) lauda.
Ma kusjuures kujutan ette, et kui mõni tubli lipsustatud hügieeninõuete täitmist jälgiv eurofunktsinär peaks siin mõne toidukoha tagaruumi sattuma, siis too vist saaks küll rabanduse:)
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb ka tunnistada, et eile KLis sain ühes teises kohas (Puduraya peatusest üle tee, kel on himu minna) esimest korda sellise elamuse osaliseks, et tunne oli umbes nagu väikevennal ja Karlssonil Majasoku hautist süües, ehk siis tulekahju kurgus. Tarkusetera kõrva taha panemiseks, järgmine kord küsi "is this spicy?" või kalla suuremas koguses vett peale. Kui olin oma 2 Pepsit põlengule peale kallanud, tegi üks lahke hindu naisterahvas mu nägu nähes mulle veel pudeli vett ka välja, et lõke ära kustutada. Väga bueno temast.

Eile õhtul oli PDs mingi toidulaat vms ka, seal pakutud kraam oli suhteliselt jumalik. Ma tahtsin muidugi portsu värskeid kalmaare osta, aga mõningase arupidamise järel selgus, et nähtavasti pole neid kuskil teha:)

Kohalikud: mitte et ma oleksin ulmeliselt palju reisinud, aga suhteliselt raske on ette kujutada kohta, kus inimesed oleks veel sõbralikumad kui siin. Näiteks eile tutvusime rannas ühe perega, (mees-naine-2 last) kes meid peale ujumaskäiku sellisesse kohta sõidutasid nagu Blue Lagoon - väga ilus koht u 15 km Port Dicksonist lõunas. Din (nii oli selle pereisa nimi) kutsus meid veel enne Euroopasse tagasilendu kindlasti nende juurde Kuala Lumpurisse külla, kuhu kindlasti minna tuleb:) Ükspuha kuhu me oleme läinud, kõik kohalikud on alati hästi naeratavad ja sõbralikud - võibolla ka sellest, et me oleme ise alati inimestele naeratanud ja juttu puhunud (naerata maailmale ja maailm naeratab sulle vastu). Kusjuures keegi ei proovi sulle midagi pähe määrida ja viisakast "no thank you" lausest saadakse alati aru. Ma kujutan ette, et nähtavasti on see sõbralikkus kliimast, kui koguaeg on paradiis, siis on raske vihane olla. Eile sattusime KLis Chinatownis kuidagi sellisele nurgatagusele turule, kus peale meie mitte ühtegi valget inimest ei olnud ja isegi seal ei hakatud midagi peale suruma.

Kogu selle krempli juures on kusjuures elu siin uskumatult odav. Korraliku lõuna saab koos joogiga 5 MR eest (kurss on u 3,3; seega 15-16 EEKU), tänane hommikusöök (3 suurt pontshikut, 2 tassi kakaod) oli 3,8 RM, riided poes on odavad (teksad u 100 MR, t-särgid 20-30 MR, muud muidugi väga siin kanda midagi ei saa ka:)). Kuna kohalikud alkoholi praktiliselt ei tarbi, siis alkohol on meie mõistes kallis (eile näiteks seal nurgataguses Chinatowni söögikas oli 0,6 l Tiger - kohalik õlu, täitsa hea - 15 MR). Samas ma kujutan ette, et kui üle kahe õlle siin sellise kuumaga (nagu mulle meeldib täpselt) libistaks, siis oleks vist täiesti dehüdreerunud ka) Majutuse kohapealt oli meie eilne tuba kahepeale 60 MR, aga kuna PDs on vaid 2 hosteli tüüpi majutust, siis on ka hinnad siin veidi kõrgemad. Kohaliku backpackeri Dani arvates on mingi 40-50 RM keskmiselt täitsa OK hind öö eest, niiet eks edaspidi näis, kuidas mujal on.

Okei, sai pikk jutt nüüd küll. Tänane plaan oleks liikuda lõuna suunas Melakasse, aga selge see, et siin vaatab kõike jooksvalt ja see plaan võib veel mitu korda muutuda:)

Terima kasih,

R

Ees on 3,5 nädalat surematust

Kell on 05.42, sooja on +25 ja KLi Sentrali McDonaldsis töötavad korraga 5 ventilaatorit et natukenegi tuult oleks. Teksade ja t-särgiga on juba olemine selline, et oleks sobiv hetk mingiks "naked gun" etteasteks, aga poleks vist kõige jumekam mõte reisi trellide taha sattumisega alustada.

Kokkuvõtlikult läks lend siia täiesti viisakalt, 12 tundi Airbusiga ja olimegi öösel kell 3 kohaliku aja järgi kohal. Mõeldud-tehtud haakisime end kohe kesklinna minevale bussile, mis juba puupüsti täis oli. Kalmer tutvus ühe tegelasega Bangladeshist ja mina vennastusin kiirelt sellise mõnusa Saddam Husseini nooremat venda meenutava pöidlajämeduse kuldketiga vennikesega. Kuigi ta just väga eriti englishit ei osanud, siis sellegipoolest saime ilusasti hakkama.

Plaan oleks nüüd selline, et kui raudteejaama kassa lahti tehakse, ostame ära piletid ja liigume rongiga lõuna poole.

Pealik on rääkinud.

Hau.

Meisterdetektiiv tegutseb

Nondaks. Kohe alguseks olgu ara oeldud, et tapitahti pole, kuna istume hetkel Kalmeriga Londonis Sohos mingis internetipunktis ja Eesti klaviatuuri tahta oleks ilmselgelt liiast.

Eilsest alustades, siis kell 6AM hakkasime Tartust liikuma ja tumerohelise noole abiga j6udsime veidi enne kella 10t Riia lennujaama kohale. Neljatunnise s6idu peasuudlaseks olid nii tumeroheline nool, mille mootori temperatuurinaidik vahepeal keemislimiidini t6usta ahvardas kui Riia liiklus, kus 1 ummik teist taga ajas. Nagu piletil lubatud, siis punkt kell 1105 andis Ryanairi Boeing 737 juht punasele draakonile veidi tuld ning p6rutasime Londoni poole.

Londonist on erinevates kohtades juba muidugi n6rkemiseni kirjutatud, niiet "oh, kui vahva, Buckinghami palee" ja "Vaata, parempoolne rool!" huudeid siin pikalt lahti seletama ei hakkaks:) Olgu siiski ara margitud, et kohustusliku vaatamisv22rsuste tuuri tegime muidugi l2bi ja k6ik t2htsamad kohad ka ule vaadatud sai. Ajaloogurmaanidele t2psustuseks tuleb ku"ll mainida, et Briti Muuseumis Ramses II-le meil tere oelda ei 6nnestunud, sest selle vennikese muumia oli kuskile 2ra viidud ja Sherlock Holmesi majamuuseumi j2tsime samuti vahele, aga selle peaks kindlasti kompenseerima Van Gogh maalid, mida samuti vaatamas k2isime.

Kummaline mis on silma torganud, on asjaolu, et hoolimata 2-kraadisest soojast k2ib siin arvestatav hulk inimesi jooksmas luhikeste pukstega. V2ga hull:)

Aga t6mbakski siinkohal joone alla ja vaataks natuke meili ka, Airasialt tuli muide n6ks aega tagasi teade, et lend Kuala Lumpurisse lukkub edasi ja l2heb alles kell 05.45.

Seniks side l6pp:)

Kribele-krabele-pumps

Homme siis läheb lahti ja ma usun, et pole mõistlikumat varianti eelnevalt enda üles kütmiseks kui Europe:

http://www.youtube.com/watch?v=430McaXv1QM

Plaani kohaselt põrutame isand Taffi tumerohelise noolega juba rõõmsalt kell 7 Riia poole, sest 10.35 on Londoni lennu check-ini lõpp. Ehk siis kui mõni poolearuline põder tee peale ei jookse või mõni terrorist lennukiga Jurmala veekeskusesse põrutada ei otsusta, peaks järgmine ühendus olema juba kas Londonis või KL-is:)

Over and out seniks.

R