Perhentian Kecil'il (Väikesaarel) on hetkel ilm suht ;erik:
Teisipäev algas siis sellega, et hommikul põrutasin paadiga Mersingi, kust plaanisin liikuda Kuantani kaudu põhja suunas. Kohapeal aga selgus, et buss Kuala Terengganusse (viimane suur linn enne Perhential Islandile minemiseks vaja olevat kaluriküla Kuala Besuti) läheb juba 1130. Mõeldud-tehtud, napsasin pileti ära ja jäin bussi ootama. Vahepeal sain tuttavaks ühe saksa tüdrukukuga, kel ka Perhentianile mineku plaan oli. Buss loksus KT-sse mingi 6 tundi, niiet kui kohale jõudsime, selgus, et Kuala Besuti läheb järgmine buss alles järgmisel hommikul, mispeale saksa tüdruk asus oma 7 aastat vana Lonely Planeti järgi mingit imeodavat hostelit otsima, mina aga jäin "Human Google'le" ja oma ninale lootma ning läksin teise suunda. 45 minutit hiljem ja umbes 4 hotelli läbi käinuna leidsin lõpuks mingi 38 RMise hiinlaste koha suht kesklinnas. Suurem asi see muidugi polnud, aga hädapärast öö magas ära. Õhtul kolasin natuke linnapeal; nettimineku mõtte kustutasid kõrvalasuvas netikohvikus 6 vähemalt tund aega järjest tuima järjekindlusega ekraani põrnitsevat ning omavahel mingit strateegiamängu mängivat hiinlast.
Eile hommikul tegin check-outi, võtsin oma ustava Salomoni selga ning lendasin bussijaama. Muidugi sain seal kohe paari kohalikuga tuttavaks, kellega pikalt-laialt maailma asju arutatud sai. Hiinlasest vanapapi meenutas kavala muigega ammuseid aegu kuidas ta Prahas käis ja mina pajatasin mis koht see Eesti on. Vahepeal liitus meiega saksa tüdruk, kes, nagu selgus, oli sattunud hoopis mingisse 35RMisesse kohta, kus madratsi sees elutsevad bed-bug'id (lutikad või mis iganes) olid ta öö jooksul ikka korralikult ära söönud:) "I'll go to Avi's, thats the cheapest in KT" yeah right palju õnne ;lane (kuigi nagu edaspidi näeme, siis sellega tema hädad veel ei lõppenud).
Kuna buss Kuala Besuti oli meie mõistes nö. maaliin ja seega mingi vana logu, siis ilmselgelt puudus selles konditsioneer, mille asendamiseks sõideti lihtsalt mõlemad uksed lahti ja aknad praokil. Väga hea:) Kuala Besutis bussilt maha tulles oli kohe üks muheda olemisega onkel juures, kes oma officesse kutsus, et infot jagada ja pileteid müüa (a la nagu enne Tiomani). Saksa tüdruk raputas väga kahtleva näoga pead ja läks otse terminali teist kohta otsima, mina aga läksin onkliga kõrvalasuvasse kontorisse kaasa, kust Perhentiani kaardi ja paadipiletid sain. Nagu umbes poole tunni pärast selgus, siis oli saksa tüdruk terminali mööda ringikondamisega ja "odavaima" koha otsimisega (kuigi kuna läheb vaid üks paat, on roundtrip niikuinii kõigist terminalidest ostes sama 70 RM) lootusetult hiljaks jäänud ja paadile mahtujate nimistust välja jäänud. Tont teab, kus ta seal Kuala Besutis ööbib, sest see oli päeva viimane paat ja mingit majutuse moodi asja ma küll seal tähele ei pannud:)
Perhentian on muidugi taas selline mõnus paradiisisaar, kuigi moskiitosid on eelmiste kohtadega võrreldes palju ja turistide puuduse üle ei saa ka kurta. Muidu tegevused suhteliselt samad, mis Tiomanil, võibolla teengi täna-homme väikese snorgeldamise:
Iseenesest on hetkel plaan kuni pühapäevani kindlalt siin olla ja siis viimane reisi täisnädal ehk läänerannikul Penangis veeta, aga eks näis, kuidas see välja kukub, sest ilmselgelt vaatab kõike jätkuvalt jooksvalt:)
Olge tublid,
Peremees
No comments:
Post a Comment