Seiklused maal ja merel

17. märts, kell 17.33, seesama suvaline internetikohvik Tualis, Kei Kecilil.

Nagu lubatud sai, siis võtaks siis nüüd vahepealsed seiklused kokku ja annaks ülevaate mis juhtunud on. Mäletatavasti lõppes Maluku reisi esimene postitus kohas, kus olin just ostnud ära laevapiletid Banda saartele. Mõeldud-tehtud, tegin hotellist check-outi, võtsin koti selga ja hakkasin sadama suunas kõmpima. Kuna laeva saabumine on linnas alati suur sündmus (laevakompanii Pelni lainerid läbivad kogu Indoneesiat, seega põhimõtteliselt on võimalik Jakartast sõita Paapuale välja), siis oli samade mõtetega veel hea hulk rahvast sadama poole liikuma. Kõikjalt kostuvate "hello, mister" hüüete vahele kõnetas üks tegelane mind suhteliselt arusaadavas englishis. Saime jutu peale, ning selgus, et see tegelane koos sõbraga, kes samuti temaga kaasas oli, elas Bandal ning oli ka laevale minemas. Sõbral oli veel oma pojale ostetud kolmerattaline jalgratas kaasas. Kuna mõlemad mehikesed olid ausa olemisega (huvitav, Malukul tunduvad erinevalt ülejaanud väisatud Kagu-Aasia riikidest inimesed erakordselt ausad ja mingeid scam-kutseid kuskile x-kohta või rahanuiamist polegi veel näinud), siis lõin nendega kampa ning asusime sadamas laevale minekut ootama. Kuna peale meie tahtsid sama teha veel sajad erinevad inimesed, siis ei hakanud rahvamurrus tunglema, vaid võtsime sadamahoone juures istet. Mõlemal kohalikul vennikesel oli sadamas hulgaliselt sõpru ja mingi hetk toodi ka araki- (kohalik omavalmistet kärakas, suht mõttetu minu meelest) ja viskipudelid välja. Libistasime siis vaikselt jooki, pealehammustamiseks oli "Anker" õlu (suvaline premium-tüüpi) ja tundmatu puuvili :)

Pelni lainer "Tidar" Amboni sadamas.

Pärast paaritunnist ootamist (asjad käivad very obviously siin Indoneesia aja järgi, mis tähendab, et täpselt õigel ajal ei lähe midagi) saime lõpuks laevale. Tuleb ära märkida, et pärast seda, mis seal nähtud sai, tundub reedeõhtune Helsinki-Tallinn orjakas küll täielik naljanumber. Alustades sellest, et kogu laeva täitev seltskond oli erakordselt kirju (alates hiinlastest, sekka mõned üksikud valged turistid, ja lõpetades Paapua rahvaga), siis põhimõtteliselt olid inimesed koos nagu sardiinid karbis, põrandal magati käidavatel treppidel, sealsamas maas papitüki peal andsid emad rinnalastele rinda jne jne, täiesti müstiline. Kuna aga olin kohalike sägadega, kes olusid tundsid, siis okupeerisime koheselt laeva karaokebaaris mugava sohva. Võtsime õlled ette, paar tegelast laulsid kõvasti ja valesti karaoket - kõik valikus olevad laulud olid imalad Indoneesia poplood, kus Bieberi või 90ndate lõpu Backstreet Boysi Nicki soenguga vennikesed käsi rinnale surusid ja südantlõhestavalt kiunusid. Küsisin kohalikelt, et millest laulud räägivad ja etteaimatav vastus oli, et armastusest. Lõime niisama juttu rääkides ja napsitades aega surnuks, mehike, kes algselt mind tänaval kõnetanud oli, jäi varsti norinal magama. Ei midagi uut siin päikese all, hääd sõbrad - maitsvat jooki armastatakse nii ühel- kui ka teiselpool maakera. 

Melu karaokebaaris.

Mingil hetkel mõtlesin, et läheks vaataks veidi merd ja hingaks värsket õhku. Suur oli aga mu üllatus, kui avastasin, et laev seisis jätkuvalt (nii 4-5 tundi peale seda, kui oleks pidanud merele minema) Amboni sadamas. Kuna kohalike english oli nagu oli, siis selget sotti ei saanud ja ka üksikud turistid ei teadnud midagi. Ühel hetkel nägin, et laevas ohvitserid liikusid ringi kirstuga. Nagu hiljem selgus, siis oligi keegi laevas enne mereleminekut surnud (vanem naisterahvas väidetavalt) ja et korra kohaselt viidi läbi uurimine, siis seetõttu ka sadamast lahkumine venis. Lõpuks, kella 23 ajal, 7 tundi ettenähtust hiljem, läks laev merele.

Kuna reis Banda saartele (~200 km Ambonist) pidi võtma vaid 7 h, siis ilmselgelt polnud mul bookitud mingit kajutit. Ühel hetkel hakkas pidu karaokebaaris end ammendama ja läksin välja tekile. Ajasin veidi teiste turistidega juttu ja pikutasin sealsamasel laevatekil pingil lageda taeva all - sai hädapärast silma looja lasta küll. Mõne aja pärast läksin alla tualetti - alakorruse "ekonomi"-klassi, kus tualetid asusid, uksed olid lukku pandud ja uksel ohvitser. Lasi mind sisse, kui WC-st tagasi tulin, oli aga uks välistekile suletud ja lukus. Suht sürr kogemus, olin uksi laeva trümmis "ekonomi"-klassis koos nii ~200 indoneeslasega. Ekonomi on siis põhimõtteliselt selline suur ruum, kus konkreetset kohta pole, vaid igaüks on kas oma või renditud madratsiga enda nurgas. Muidugi tuli koheselt umbes 50st kõrist korraga "hello, mister" ja "come here". Ei hakanud seal all orienteeruma, vaid istusin ühe seltskonna juurde maha. Nagu selgus, siis tegemist oli perega, kes suundusid Kei saartele. Kuigi nende english ja minu bahasa piirdusid mõningate üksikute väljenditega, siis sai sellegipoolest jutt räägitud. Jää sulatasid Hardika pildid, mida telefonist näitasin ja minu küsimus "do you like football" ja jaatava vastuse peale lendulastud nimed nagu Messi ja Ronaldo. Üldiselt on silma jäänud, et jalgpall on sedavõrd universaalne asi, et Barcelona, Messi ja Ronaldo (vähem Hispaania staaride nagu Casillas ja Villa) nimede abil saab kohe kõigiga ühe jutu peale. Arvestades, et Indoneesia rahvuskoondis on FIFA edetabelis veel kaugemal kui Eesti, siis on jalka siin ikka ääretult populaarne. 

Mingil hetkel tundsin end seal all nagu Leonardo DiCaprio "Titanicus" kus härrasrahvas päästepaatidesse lasti ja trümmis loksuv lumpen trellide taga merepõhja vajus ning asusin uurima, et mis toimub. Mõningase arupidamise järel selgus, et tegemist on piletite kontrolliga ja kõik klassid kontrollitakse eraldi l2bi, et vältida topeltkontrolli ja jänesed kinni püüda. Nii ~tunniajalise istumise järel tulidki lõpuks ohvitserid, kes pileteid kontrollisid. Olin selle enda seltskonnaga juba nii suureks sõbraks saanud, et pereisa (või noh, vanim jorss, selline pool-paapua välimusega suur jurakas) surus mul käppa ja ütles et "you can sleep here" näidates madratsi peale. Iseenesest, kui oleks pikem reis olnud, siis polekski väga halb pakkumine olnud, sest kuigi seal all tehti kärssa, oli air-con täiesti korralik ja oleks võinud külje maha panna küll. Kuna aga olin üleval juba maganud ja ka mu suurem kott oli seal, siis tänasin viisakalt, tegime mõned pildid ja läksin tekile tagasi.

Ehkki laev sai sadamast minema alles 7-tunnise hilinemisega, siis sellest hoolimata oli sõiduaeg Bandale lubatud 7 tundi ja varases hommikuhämaruses lõpuks olimegi kohal. Juba eemalt paistis sadamas korralik tohuvabohu, kaubitsejad, motikad jne. Laevalt maale minnes oli mul kohe üks onkel juures, "You have a place to sleep? Going to Vita Guesthouse?" Kuna reisiagent oli mulle seda kohta soovitanud, siis küsisin onklilt nime (oli Allan nagu reisiagendi poolt öeldud) ja asusime guesthouse poole kõmpima. See oli sadamast 5 minutise jalutuskäigu kaugusel, terrassilt avanes vaade Gunung Apile (kohalik vulkaan) ja tegu oli igati tip-top kohaga.

Hommikused pilved vulkaani kohal.

Mõeldud-tehtud, kuna juba oli hommik käes, siis ei viitsinudki enam magama keerata, vaid panin asjad ära ning asusin uurimisretkele. Jalutasin kogu peasaare (suht väike) läbi, peakülas oli väga lahe koloniaalarhitektuur, vanad hooned jne, saare teises otsas oli mahajäetud rand, väike küla, väga ilus oli. Nuuskisin ringi ka lennujaamas (või noh, lihtsalt uks asfalteeritud rada keset saart), värskeima info kohaselt hetkel Bandale ühtegi liinilendu ei lenda ja ainus võimalus kohale saada on Pelni laev või charteritud paat või lennuk (ebamõistlikult kallis).

Tänav Bandal.

Malole Beach.

Kohalik lennuväli.

Oma uurimisretkega saare teises otsas mereranda välja jõudes jäin natukeseks rannas pingile istuma. Natukese aja pärast ilmus välja mingi tegelane, kes, nagu mõningase vestluse järel selgus, oli kohalik inglise keele õpetaja. Säga kutsus mind oma inglise keele tundi, mis pidi kohe hakkama. Et sellist võimalust käest lasta ei saanud, siis võtsin kutse loomulikult vastu. Inglise keele tunnis osalejaid oli peale minu veel 4 (üks sõjaväe jorss ja 3 moslemitüdrukut). Suhteliselt huvitav oli, ikkagi veidi miskit teistsugust kui tavaturismivärk. Arusaadav, et sedavõrd väikeses ja isoleeritud kohas on keeleoskajatega kitsas ja seetõttu mõlgutasingi mõtteid, et oleksin võinud õpetajale endale veidi keelt õpetada. Aga no parem, kui mitte midagi ja vast oli neil sellest kasu. Tüdrukud oskasid täitsa enam-vähem basic tasemel, hiljem nendega guesthouse poole jalutades (nende sadam, kust paat Banda Besarile - Suursaarele - läks, oli täpselt guesthouse kõrval) sai rääkida kull. Järgmisel päeval sain jälle selle inglise keele õpetajaga kokku ja sedakorda osalesin laste inglise keele tunnis, jällegi päris lahe kogemus. Veidi häiris keeleõpetamise juures, et selle asemel, et basic conversational skillidele keskenduda, olid lapsed nt pähe õppinud Banda ajaloost erinevaid peatükke (mis kahtlemata on vajalikud, aga meenutades enda samas stiilis vene keele tunde ja nende tulemusel praegust below average keeleoskust, siis keeleõppimise seisukohalt küsitavad).

See "hello, mister" muutub suhteliselt väsitavaks, mingi hetk ringi jalutades nägin poistekampa, kes juba suud lahti tegid, et "hello, mister" hõigata, mispeale ennetasin neid ja hõikasin ise kiirelt "hello, mister". Poistel oli täiesti hämming ja mök-mök ning üks siis hõikas "what's your name". Peab ütlema, et küsimused nagu "where are you going", "whats your name", "where are you from" jne on täiesti tavalised ja neid hõigatakse vähemalt 10 korda päevas.

Gunung Api peasaarelt vaadatuna.

Ringinuuskimisele järgneval päeval võtsin ette Gunung Api (666 m) otsa ronimise. Ehkki alguses üritasid paadi-pistrikud mulle selgeks teha, et vulkaanisaarele sõiduks pean ma rentima neilt terve paadi, siis mõningase nuuskimise ja sadama-ametniku abil leidsin lõpuks väikese sadama, kust selline väiksema kanuu moodi paat vulkaanisaarele käis. Mõeldud-tehtud, ule väina ja kohe mäkke ronima. Peab ütlema, et see oli raskeim asi, mida ma oma senises elus olen teinud ja loobumismõte käis ka korraks peast läbi. Kuna olin laisk ja ei viitsinud vara tõusta, siis alustasin tõusu kella 8.20 ajal, mil päike oli juba kõrgel ja kuumutas mõnusalt. Tõus oli täis lahtisi kive, puujuuri jne ja puhkasin ikka mitu korda. Lõpuks, 1 h ja 20 min hiljem (suhteliselt keskmine aeg, sest  Lonely Planet ütleb 3 h kokku tõus+laskumine) olin vulkaani tipus. Oli ülev tunne küll, kahjuks oli vaade so-so, sest pilvitas, aga see-eest oli mobiililevi. Üleval oli ka võrreldes maapinnaga märgatavalt jahedam. Tegin pilte, filmisin videosid ja ronisin alla tagasi (veidi alla tunni). Kokku seega 2 h ja 20 min edasi-tagasi.

Vaade vulkaani tipust.

Kuigi kett oli peale seda seiklust ikka kapitaalselt maas, siis üllatavalt kombel polnud jalad eriti väsinud. Õhtul käisin veel kohalikku hollandlaste ehitatud kindlust uudistamas, väga lahe oli. Kohtusin seal jällegi uhe kohaliku tegelasega, kes samuti tootas Bandal õpetajana. Ajasime juttu, näitas mulle erinevaid leitud münte - oli näha et jagas ajaloost. Vennike kutsus mind enda juurde koju külla, võtsin kutse loomulikult vastu. Jõime teed, ajasime juttu - jällegi täitsa uutmoodi kogemus, polegi nii veel kellelgi kohalikul kodus külas käinud.

Hollandlaste kindlus.

Suvalises kohas kahurid tee kõrval rohu sees.

Järgneval päeval sai ette võetud snorgeldamistripp, koopereerusin ühe Soome ja ühe Hollandi paariga, kampa võttis ka Jaapani vennike ja nii suundusime Hatta saare suunas. Peab ütlema, et snorgeldamine oli tõesti super, polegi nii ilusat veealust maailma seni veel näinud (eks muidugi vähe kogemusi ka). Kahjuks haisid või mingeid kelmikaid elukaid nagu merekilpkonnasid näha ei õnnestunud, aga see-eest nägin ühte sellist väiksemat meremadu. Väga hea! Kogu snorgeldamistripp võttis terve päeva ära ja õhtul olin jällegi rampväsinud ning vajusin magama.

Bandalt lahkudes oli sadamas taas korralik virrvarr, ning kuna mul piletit polnud, siis otsustasin selle osta laevalt. Laeval aga selgus, et ohvitserid, kes keegi englishit ei osanud, müüvad vaid kajutipileteid ja tekipiletit neilt ei saa. Ohvitserid pakkusid teed, istet - targemaks nendega ei saanud. Lõpuks läksin sadamasse tagasi, kasutasin mõõdukalt küünarnukke, trügisin ja sain pileti. Laevasõit kestis kokku 9 tundi ja lõpuks tagasi Amboni jõudes olin ikka päris läbi. Vahepeal võttis minuga kampa Jaapani vennike, läksime ostsime reisibüroost ära piletid Kei saartele järgmiseks päevaks ja siin ma nüüd lõpuks olen.

Uh, sai pikk jutt küll nüüd, mis edasi sai, sellest kirjutan homme või ülehomme, täna enam ei jaksa.

Olge mõnusad, 

R