Hakkab looma

Kolmapäev, 6. märts, mingi suvaline internetikohvik Ambonis.

Nonii, on sobiv aeg teha kokkuvõtteid. Leidsin lõpuks siis mingi sellise kahtlase urka, kus sai monitori taha istuda, sest nagu selgus, siis telefoniga blogimine pole ikka mingi lahendus. Ühendus on muidugi üliaeglane ja pilte üles laadida ei saa, aga jutu saab kirja panna, kui hiljem EST klaviatuuri taga, siis viin ka parandused sisse. Agaramad kiibitsejad aga saavad vast ka asendustähtedega teksti loetud.

Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, siis mäletatavasti alustasin TLL-FRA lennuga, mis oli igati viisakas, pakuti snäkke ja isegi lahjasid napse (vein, õlu). FRA üllatas muidugi sellega, et tasuta wifit polnud ja nii passisingi seal niisama aega surnuks luues. FRA-SIN lennukiks oli A380 ja see oli muidugi klass omaette. Iga istme seljatoes oli ekraan, anti kõrvaklapid, lisaks veel tekk ja padi ja oli igati mugav lend. Vahtisin alguseks ära "Ristiisa", siis napsasin mõned joogid (pakuti ka kanget kärakat, milleks oli mingi kahtlane viski), magasin, siis kiibitsesin veel veidi erinevaid seriaale ja olimegi SIN kohal. SIN lennujaam oli muidugimõista vaatamisväärsus omaette, polegi vist nii suurt kontsentratsiooni näinud inimestest, kes ninapidi telefonis või tahvelarvutis istuvad. Õnneks oli wifi tasuta ja nii kulus aeg telefoniga mängides ja netis olles kiiresti.

 

Amboni lendasin stopoveriga ule Jakarta ja sellise kompaniiga nagu Lion Air. Äramärkimist väärib, et olin kogu suure Boeing 737 (200+ kohta) peale ainuke valge inimene ja kogu ülejäänud seltskonna moodustasid kohalikud. Ausalt öeldes teist korda enam nii pikka lendamist ühe jutiga ette ei võtaks, sest kohale jõudes olin omadega ikka täiesti läbi, kaks ööd järjest lennukis ei lähe ikka üldse. Ambonis lennukist välja saades lõi kohe selline +30 millegagi leitsak vastu. Kiibitsesin natuke netis, uurisin Kei saartele pääsemise võimalusi - piletid samaks päevaks olid ebamõistlikult kallid. Sedapsi otsustasin veidi aega maha võtta ja paar päeva Ambonis akusid laadida. Lennujaamast välja astudes ründas mind muidugi koheselt Aasiale omaselt (üllatus-üllatus) pistrike parv, kes üksteise võidu mind kuskile kutsuma hakkasid. Sedakorda on siin siis maismaal põhilisteks liikumisvahendiks ojekid (motikatakso) ja bemod (selline väike minibuss või universaalkerega auto), linnas ka becakid (jalgrattatakso). Uus level, aga erinevalt varasemate riikide pistrikest oli, et Maluku bemo- ja ojekipistrike englishi oskus oli täiesti olematu. Näitasin siis erinevaid numbreid ja sain kaubale 30000 ruupia peale linnasõiduks - nagu hiljem selgus, siis see vana suli tüssas mind umbes 4-kordse hinnaerinevusega kohalikest :)

Bemod turuplatsil.

Ambon on muidugi täiesti müstiline koht, turiste olen peale enda näinud umbes täpselt 0 ja englishit ei räägi peaaegu keegi (ainsateks eranditeks olid reisiagent ja kalli hotelli töötajad). Mõnulengi hetkel siin mingis pool-celebrity staatuses, kohalikud poisid tahtsid minuga pilti teha, tänaval lehvitatakse ja hõigatakse "hello mister" jne. Samas aga pole nt ojeki- ja bemo-pistrikud nii pealetükkivad kui Kagu-Aasias, seega olemine on täitsa tipptopp. Eile uurisin veidi linna, nosisin otse grillilt mingit tundmatu päritoluga ulukit, tegin kõrvaltänavas oleva "Amans" hotelli (kolin ise ka sinna üle kui tagasi Ambonis) baaris ühe õlle ja muud kelmikat ei juhtunudki.

Täna võtsin siis esiteks ette ja käisin vaatamas paari kohalikku landmarki, ning külastasin ka reisibürood. Tüdruk, kes büroos töötas, oli väga abivalmis, rääkis head englishit ja ühise nõupidamise tulemusel ostsin tänaseks pileti Banda saartele suunduvale laevale. Banda saartel oleks plaan ronida vulkaani otsa, natuke snorgeldada ja niisama aeg maha võtta, see suurlinna (Ambonis nii ~370 000 inimest) melu väsitab juba paari päevaga ära. Jään sinna kolmeks päevaks ja 11ndal olen tagasi Ambonis, et 12ndal lennata Kei saartele. Bookisin ka juba piletid ära.

Indoneesia rahvuskangelase Thomas "Pattimura" Matulessy kuju.

Kuberneri maja.

Mereäärne tänav Ambonis.

Kuna ükski reis ei saa rohkemal ega vähemal määral viperusteta läbi, siis nii läks ka seekord. Õnneks polnud maha unustatud universaaladapterist suurt lugu, sest selgus, et Indoneesias kasutatakse samasuguseid pistikuid nagu Euroopas, aga see ei lähe üldse, et teekonnal SIN-CGK-AMQ olid mingid ahvid mu pagasi kallal käinud ja 2 paari shortse ja taskunoa ära varastanud. Ega miskit teha polegi, avastasin selle alles siis, kui Ambonis juba hotellis olin. Well, these shorts sucked anyway ja ostsin ujumiseks siit kohe 100000 ruupia eest uued Quiksilverid. Head idikad ikka, kotis oli lisaks ka Reeboki Predrag Stojakovici jersey, see jäeti alles, aga Vietnamist ostetud suvalised turushortsid pandi pihta. Taskunoast muidugi on kahju, teenis teine mind ustavalt ikkagi pea 20 aastat. Kui need tegelased kätte saan, siis annan naturaalselt pasunasse :)

Amboni tänavapilt.

Tõmbakski siinkohal joone alla ja lähen otsin kuskilt miskit hamba alla ning siis juba sadamasse. Pelni laevakompanii lainer loksub reisiplaani uskudes 7 tundi seda vahemaad, loodetavasti on merel rahulik.

Püsige kanalil!

Riff