Otse Singapurist

24. märts, pühapäev, kell 17.25 Singapuris, City Backpackers hostelis.

Hakkabki siis reis sedapuhku otsakorrale saama ja nagu ikka, läheb teel olles aeg kiiresti ning 3 nädalat on kadunud nagu võluväel. Mäletatavasti lendasin siis viimati Tualist tagasi Amboni ja taas sellise jokkerkompaniiga nagu Wings Air. Lennukiks oli samuti seesama väike propelleritega loks ja kõik läks tipp-topp. Ambonis lennujaamast väljudes ei olnud midagi uut ja taas ründas mind umbkeelsete pistrike parv, kuna aga sedakorda olin juba targem, siis nendega jaurama ei hakanud ning jäin rahulikult välja bemot ootama. Pool tunnikest ootamist ja vuraski ette selline vanem logu, millega linna sain.

Ambonis miskit ülemaara kelmikat ei juhtunudki, sest kui kohale jõudsin, oli juba õhtu ja nii jäigi mulle seal vaid 1,5 täispäeva (reedel liikusin lennujaama lähedale guesthousesse). Ronisin linna kohal kõrguva mäe otsa, tutvusin kohalike vaatamisväärsustega ja muud suurt ei toimunudki. Ööbisin Ambonis sellises hotellis nagu Amans Inn - arvestades, et Malukul on üldiselt hinnad kallid, siis 180 k ruupia eest sain "sviidi", kus oli olemas internet, sat-tv ja soe vesi. Arvestades, et nt Tualis olid ka suvalised peldikud 200 k ümber, siis igati aus diil. Hotelli administraator oli väga sõbralik tegelane, saime kohe jutu peale ja lõpptulemusena kutsus ta mind isegi endale koju külla. Kuna aga pidin juba samal päeval check-outi tegema, siis jäi kahjuks minemata - ehk järgmine kord!

Martha Christina Tiahahu kuju Amboni kohal kõrgumas.

Viimane öö enne Malukult minema lendamist magasin, nagu öeldud, lennujaamast üle tee olevas guesthouses. Ehkki sinna mineku eesmärk oli enne pikka lendu üle Jakarta Singapuri end normaalselt välja magada, siis kell 4 öösel kõrval asuvas mošees mängima pandud makilint imaamide lauluga kustutas selle lootuse kapitaalselt ja nõnda olingi Jakarta lennule asudes omadega ikka täiesti lootusetult väsinud. Õnneks suutsid Lion Airi letis olevad tüdrukud mu lennu sassi ajada ja algse, Makassaris umberistumisega toimuma pidanud lennu asemel pandi mind hoopis otselennule.

Nii see asi käiski ja ongi nüüd Malukul käidud.

Otselennust hoolimata oli üle 6-tunnine layover CGKs, seejärel järjekordne Lion Airi lend ja olingi õhtul kohaliku aja järgi kell 19 Singapuris. Linnasaamiseks kasutasin telefonist kõiketeadvat Google Mapsi "get directions" abi ja bussi ning metroo abil hostelisse ka laekusin. Täna käisin linnapeal, kõmpisin oma 20 km maha kokku, ma arvan. Singapur on tõesti võimas, ei olekski uskunud, et Aasias veel mõni koht üllatada suudab, aga ütleksin liialdamata, et esimeste muljete põhjal võiks siin elada küll. Teistelt turistidelt kuuldud väljend "nagu Euroopa Aasias" on vist tõesti kõige korrektsem termin. Käisin botaanikaaias, erinevates kaubanduskeskustes, jõe aares, F1 ringrajal - oli igati väsitav päev. Homne kava oleks siis minna Marina Bay Sandsi Skydecki uudistama (kui viitsin), natuke veel nänni shopata (Hardikale konserv) ja õhtul ongi juba Lufthansa lend tagasi Frankfurdi poole. Nõme, et FRAs on 7-tunnine stopover enne Tallinna lendu.

Singapuri F1 ringrada ja Marina Bay Sands.

Lähen otsin nüüd kuskilt miskit süüa ja teen viimase õhtu puhul paar õlut.

Püsige kanalil!!!!

R

Rannakull

18. märts, kell 9.48 seesama internetikohvik ikka Tualis.

Pasir Panjang Beach, Kei Kecil

Kohe järgmisel päeval peale Bandalt Amboni tagasi jõudmist oli edasi lend Kei Kecilile. Lennujaama jõudes erinesid sealsed protsessid muidugi veidi nendest, millega Euroopas harjutud, nt keegi ei kontrollinud, kas vesi on kotis jne. Ohvitserides tekitas taas elevust Hispaania pusa, mis mul seljas oli, millele järgnevalt mõningase ootamise järel vuraski ette Wings Air selline väiksemapoolsem propelleritega lennukiloks a la TLL-HEL moodi. 1 h ja 25 minutit hiljem maandusimegi Tualis. Juba lennukiaknast paistis, et on toimunud korralik sadu, sest lompe oli ohtralt. Otsustasime linna kõmpida (peale minu veel 2 slovakki, 1 hispaania tüdruk ja jaapani vennike, keda juba mainitud), aga kuna hakkas taas sadama, siis oli kohe varnast võtta bemo-pistrik, kes meid hotelli ära viskas. Samal õhtul oli Tualis selline padukas, mida mina veel oma elus näinud ei ole, sõna otseses mõttes kallas vett taevast alla nagu tünnist. Mõningase arupidamise järel saigi selgeks, et siin on n-ö vihmaperiood.

Järgmisel hommikul oli ilm parem ja otsustasime jaapanlasega asuda teele Pasir Panjangi ranna poole, mida on mõnel reisisaidil hinnatud maailma üheks ilusaimaks rannaks. Kiire vaidlus hinna üle ojeki-pistrikega, 11 km sõitu ja olimegi kohal.

Juba eemalt puude vahelt paistis selline vaade.

Pasir Panjang on tõesti superilus koht, nii sinist vett veel polegi oma elus seni näinud. Kuna on vihmaperiood, siis meie guesthouse oli ainus, mis oli avatud ja peale minu ja jaapanlase rohkem turiste kogu ranna peale polnudki (slovakid ja hispaania tüdruk läksid teise randa), seega täiesti robinsoni tunne tuli peale küll. Mis aga häirivalt silma jäi, olid tohutud prügilademed rannas ja metsa all, ei mõista küll, miks inimesed lihtsalt sodi merre loobivad. Kui see välja jätta, siis oli tegemist tõesti superilusa rannaga ja reisisait ei valetanud.

Pasir Panjang Beach, Kei Kecil

Pasir Panjang Beach, Kei Kecil

Olime Pasir Panjangil 3 ööd, misjarel orienteerusime teise randa, Ohoidertawuni külas. Kuna tee peal sai alguses veidi ära eksitud, siis lisasin oma siin kasutatud transpordi listi ka hääletatud veoauto - mingid lauakoormaga jorsid viskasid meid jaapani vennikesega õnneks ara.

Ohoidertawun Beach, Kei Kecil.

Ohoidertawuni rannas peatusin Savana Cottages nimelises kohas - oli OK, kuigi onn oli väike ja toit veidi overpriced Coaster Cottagesiga võrreldes. Rand oli väga ilus, ainult mõõna ajal ujumiseks kõlbmatu, sest meri taandus sadu meetreid ja järele jäi vaid mudane liiv. Rämpsu oli ka märgatavalt vähem. Olin seal ühe öö ja tulin eile Tuali ära.

Vaade minu onni ukselt Savana Cottages'is.

Mõõn.

Tõus.

Eile külas bemot oodates tuli jälle korralik padukas, aga õnneks oli kohalikel külasse bemo-peatusesse ehitatud mingi varjualus ja vennastusin nendega selle all. Üldiselt on silma jäänud, et inimesed on siin head :)

Selline see seis siis hetkel ongi, täna käisin linnapeal, klõpsisin pilte - ülehomme ongi juba lend tagasi Amboni.

R

Seiklused maal ja merel

17. märts, kell 17.33, seesama suvaline internetikohvik Tualis, Kei Kecilil.

Nagu lubatud sai, siis võtaks siis nüüd vahepealsed seiklused kokku ja annaks ülevaate mis juhtunud on. Mäletatavasti lõppes Maluku reisi esimene postitus kohas, kus olin just ostnud ära laevapiletid Banda saartele. Mõeldud-tehtud, tegin hotellist check-outi, võtsin koti selga ja hakkasin sadama suunas kõmpima. Kuna laeva saabumine on linnas alati suur sündmus (laevakompanii Pelni lainerid läbivad kogu Indoneesiat, seega põhimõtteliselt on võimalik Jakartast sõita Paapuale välja), siis oli samade mõtetega veel hea hulk rahvast sadama poole liikuma. Kõikjalt kostuvate "hello, mister" hüüete vahele kõnetas üks tegelane mind suhteliselt arusaadavas englishis. Saime jutu peale, ning selgus, et see tegelane koos sõbraga, kes samuti temaga kaasas oli, elas Bandal ning oli ka laevale minemas. Sõbral oli veel oma pojale ostetud kolmerattaline jalgratas kaasas. Kuna mõlemad mehikesed olid ausa olemisega (huvitav, Malukul tunduvad erinevalt ülejaanud väisatud Kagu-Aasia riikidest inimesed erakordselt ausad ja mingeid scam-kutseid kuskile x-kohta või rahanuiamist polegi veel näinud), siis lõin nendega kampa ning asusime sadamas laevale minekut ootama. Kuna peale meie tahtsid sama teha veel sajad erinevad inimesed, siis ei hakanud rahvamurrus tunglema, vaid võtsime sadamahoone juures istet. Mõlemal kohalikul vennikesel oli sadamas hulgaliselt sõpru ja mingi hetk toodi ka araki- (kohalik omavalmistet kärakas, suht mõttetu minu meelest) ja viskipudelid välja. Libistasime siis vaikselt jooki, pealehammustamiseks oli "Anker" õlu (suvaline premium-tüüpi) ja tundmatu puuvili :)

Pelni lainer "Tidar" Amboni sadamas.

Pärast paaritunnist ootamist (asjad käivad very obviously siin Indoneesia aja järgi, mis tähendab, et täpselt õigel ajal ei lähe midagi) saime lõpuks laevale. Tuleb ära märkida, et pärast seda, mis seal nähtud sai, tundub reedeõhtune Helsinki-Tallinn orjakas küll täielik naljanumber. Alustades sellest, et kogu laeva täitev seltskond oli erakordselt kirju (alates hiinlastest, sekka mõned üksikud valged turistid, ja lõpetades Paapua rahvaga), siis põhimõtteliselt olid inimesed koos nagu sardiinid karbis, põrandal magati käidavatel treppidel, sealsamas maas papitüki peal andsid emad rinnalastele rinda jne jne, täiesti müstiline. Kuna aga olin kohalike sägadega, kes olusid tundsid, siis okupeerisime koheselt laeva karaokebaaris mugava sohva. Võtsime õlled ette, paar tegelast laulsid kõvasti ja valesti karaoket - kõik valikus olevad laulud olid imalad Indoneesia poplood, kus Bieberi või 90ndate lõpu Backstreet Boysi Nicki soenguga vennikesed käsi rinnale surusid ja südantlõhestavalt kiunusid. Küsisin kohalikelt, et millest laulud räägivad ja etteaimatav vastus oli, et armastusest. Lõime niisama juttu rääkides ja napsitades aega surnuks, mehike, kes algselt mind tänaval kõnetanud oli, jäi varsti norinal magama. Ei midagi uut siin päikese all, hääd sõbrad - maitsvat jooki armastatakse nii ühel- kui ka teiselpool maakera. 

Melu karaokebaaris.

Mingil hetkel mõtlesin, et läheks vaataks veidi merd ja hingaks värsket õhku. Suur oli aga mu üllatus, kui avastasin, et laev seisis jätkuvalt (nii 4-5 tundi peale seda, kui oleks pidanud merele minema) Amboni sadamas. Kuna kohalike english oli nagu oli, siis selget sotti ei saanud ja ka üksikud turistid ei teadnud midagi. Ühel hetkel nägin, et laevas ohvitserid liikusid ringi kirstuga. Nagu hiljem selgus, siis oligi keegi laevas enne mereleminekut surnud (vanem naisterahvas väidetavalt) ja et korra kohaselt viidi läbi uurimine, siis seetõttu ka sadamast lahkumine venis. Lõpuks, kella 23 ajal, 7 tundi ettenähtust hiljem, läks laev merele.

Kuna reis Banda saartele (~200 km Ambonist) pidi võtma vaid 7 h, siis ilmselgelt polnud mul bookitud mingit kajutit. Ühel hetkel hakkas pidu karaokebaaris end ammendama ja läksin välja tekile. Ajasin veidi teiste turistidega juttu ja pikutasin sealsamasel laevatekil pingil lageda taeva all - sai hädapärast silma looja lasta küll. Mõne aja pärast läksin alla tualetti - alakorruse "ekonomi"-klassi, kus tualetid asusid, uksed olid lukku pandud ja uksel ohvitser. Lasi mind sisse, kui WC-st tagasi tulin, oli aga uks välistekile suletud ja lukus. Suht sürr kogemus, olin uksi laeva trümmis "ekonomi"-klassis koos nii ~200 indoneeslasega. Ekonomi on siis põhimõtteliselt selline suur ruum, kus konkreetset kohta pole, vaid igaüks on kas oma või renditud madratsiga enda nurgas. Muidugi tuli koheselt umbes 50st kõrist korraga "hello, mister" ja "come here". Ei hakanud seal all orienteeruma, vaid istusin ühe seltskonna juurde maha. Nagu selgus, siis tegemist oli perega, kes suundusid Kei saartele. Kuigi nende english ja minu bahasa piirdusid mõningate üksikute väljenditega, siis sai sellegipoolest jutt räägitud. Jää sulatasid Hardika pildid, mida telefonist näitasin ja minu küsimus "do you like football" ja jaatava vastuse peale lendulastud nimed nagu Messi ja Ronaldo. Üldiselt on silma jäänud, et jalgpall on sedavõrd universaalne asi, et Barcelona, Messi ja Ronaldo (vähem Hispaania staaride nagu Casillas ja Villa) nimede abil saab kohe kõigiga ühe jutu peale. Arvestades, et Indoneesia rahvuskoondis on FIFA edetabelis veel kaugemal kui Eesti, siis on jalka siin ikka ääretult populaarne. 

Mingil hetkel tundsin end seal all nagu Leonardo DiCaprio "Titanicus" kus härrasrahvas päästepaatidesse lasti ja trümmis loksuv lumpen trellide taga merepõhja vajus ning asusin uurima, et mis toimub. Mõningase arupidamise järel selgus, et tegemist on piletite kontrolliga ja kõik klassid kontrollitakse eraldi l2bi, et vältida topeltkontrolli ja jänesed kinni püüda. Nii ~tunniajalise istumise järel tulidki lõpuks ohvitserid, kes pileteid kontrollisid. Olin selle enda seltskonnaga juba nii suureks sõbraks saanud, et pereisa (või noh, vanim jorss, selline pool-paapua välimusega suur jurakas) surus mul käppa ja ütles et "you can sleep here" näidates madratsi peale. Iseenesest, kui oleks pikem reis olnud, siis polekski väga halb pakkumine olnud, sest kuigi seal all tehti kärssa, oli air-con täiesti korralik ja oleks võinud külje maha panna küll. Kuna aga olin üleval juba maganud ja ka mu suurem kott oli seal, siis tänasin viisakalt, tegime mõned pildid ja läksin tekile tagasi.

Ehkki laev sai sadamast minema alles 7-tunnise hilinemisega, siis sellest hoolimata oli sõiduaeg Bandale lubatud 7 tundi ja varases hommikuhämaruses lõpuks olimegi kohal. Juba eemalt paistis sadamas korralik tohuvabohu, kaubitsejad, motikad jne. Laevalt maale minnes oli mul kohe üks onkel juures, "You have a place to sleep? Going to Vita Guesthouse?" Kuna reisiagent oli mulle seda kohta soovitanud, siis küsisin onklilt nime (oli Allan nagu reisiagendi poolt öeldud) ja asusime guesthouse poole kõmpima. See oli sadamast 5 minutise jalutuskäigu kaugusel, terrassilt avanes vaade Gunung Apile (kohalik vulkaan) ja tegu oli igati tip-top kohaga.

Hommikused pilved vulkaani kohal.

Mõeldud-tehtud, kuna juba oli hommik käes, siis ei viitsinudki enam magama keerata, vaid panin asjad ära ning asusin uurimisretkele. Jalutasin kogu peasaare (suht väike) läbi, peakülas oli väga lahe koloniaalarhitektuur, vanad hooned jne, saare teises otsas oli mahajäetud rand, väike küla, väga ilus oli. Nuuskisin ringi ka lennujaamas (või noh, lihtsalt uks asfalteeritud rada keset saart), värskeima info kohaselt hetkel Bandale ühtegi liinilendu ei lenda ja ainus võimalus kohale saada on Pelni laev või charteritud paat või lennuk (ebamõistlikult kallis).

Tänav Bandal.

Malole Beach.

Kohalik lennuväli.

Oma uurimisretkega saare teises otsas mereranda välja jõudes jäin natukeseks rannas pingile istuma. Natukese aja pärast ilmus välja mingi tegelane, kes, nagu mõningase vestluse järel selgus, oli kohalik inglise keele õpetaja. Säga kutsus mind oma inglise keele tundi, mis pidi kohe hakkama. Et sellist võimalust käest lasta ei saanud, siis võtsin kutse loomulikult vastu. Inglise keele tunnis osalejaid oli peale minu veel 4 (üks sõjaväe jorss ja 3 moslemitüdrukut). Suhteliselt huvitav oli, ikkagi veidi miskit teistsugust kui tavaturismivärk. Arusaadav, et sedavõrd väikeses ja isoleeritud kohas on keeleoskajatega kitsas ja seetõttu mõlgutasingi mõtteid, et oleksin võinud õpetajale endale veidi keelt õpetada. Aga no parem, kui mitte midagi ja vast oli neil sellest kasu. Tüdrukud oskasid täitsa enam-vähem basic tasemel, hiljem nendega guesthouse poole jalutades (nende sadam, kust paat Banda Besarile - Suursaarele - läks, oli täpselt guesthouse kõrval) sai rääkida kull. Järgmisel päeval sain jälle selle inglise keele õpetajaga kokku ja sedakorda osalesin laste inglise keele tunnis, jällegi päris lahe kogemus. Veidi häiris keeleõpetamise juures, et selle asemel, et basic conversational skillidele keskenduda, olid lapsed nt pähe õppinud Banda ajaloost erinevaid peatükke (mis kahtlemata on vajalikud, aga meenutades enda samas stiilis vene keele tunde ja nende tulemusel praegust below average keeleoskust, siis keeleõppimise seisukohalt küsitavad).

See "hello, mister" muutub suhteliselt väsitavaks, mingi hetk ringi jalutades nägin poistekampa, kes juba suud lahti tegid, et "hello, mister" hõigata, mispeale ennetasin neid ja hõikasin ise kiirelt "hello, mister". Poistel oli täiesti hämming ja mök-mök ning üks siis hõikas "what's your name". Peab ütlema, et küsimused nagu "where are you going", "whats your name", "where are you from" jne on täiesti tavalised ja neid hõigatakse vähemalt 10 korda päevas.

Gunung Api peasaarelt vaadatuna.

Ringinuuskimisele järgneval päeval võtsin ette Gunung Api (666 m) otsa ronimise. Ehkki alguses üritasid paadi-pistrikud mulle selgeks teha, et vulkaanisaarele sõiduks pean ma rentima neilt terve paadi, siis mõningase nuuskimise ja sadama-ametniku abil leidsin lõpuks väikese sadama, kust selline väiksema kanuu moodi paat vulkaanisaarele käis. Mõeldud-tehtud, ule väina ja kohe mäkke ronima. Peab ütlema, et see oli raskeim asi, mida ma oma senises elus olen teinud ja loobumismõte käis ka korraks peast läbi. Kuna olin laisk ja ei viitsinud vara tõusta, siis alustasin tõusu kella 8.20 ajal, mil päike oli juba kõrgel ja kuumutas mõnusalt. Tõus oli täis lahtisi kive, puujuuri jne ja puhkasin ikka mitu korda. Lõpuks, 1 h ja 20 min hiljem (suhteliselt keskmine aeg, sest  Lonely Planet ütleb 3 h kokku tõus+laskumine) olin vulkaani tipus. Oli ülev tunne küll, kahjuks oli vaade so-so, sest pilvitas, aga see-eest oli mobiililevi. Üleval oli ka võrreldes maapinnaga märgatavalt jahedam. Tegin pilte, filmisin videosid ja ronisin alla tagasi (veidi alla tunni). Kokku seega 2 h ja 20 min edasi-tagasi.

Vaade vulkaani tipust.

Kuigi kett oli peale seda seiklust ikka kapitaalselt maas, siis üllatavalt kombel polnud jalad eriti väsinud. Õhtul käisin veel kohalikku hollandlaste ehitatud kindlust uudistamas, väga lahe oli. Kohtusin seal jällegi uhe kohaliku tegelasega, kes samuti tootas Bandal õpetajana. Ajasime juttu, näitas mulle erinevaid leitud münte - oli näha et jagas ajaloost. Vennike kutsus mind enda juurde koju külla, võtsin kutse loomulikult vastu. Jõime teed, ajasime juttu - jällegi täitsa uutmoodi kogemus, polegi nii veel kellelgi kohalikul kodus külas käinud.

Hollandlaste kindlus.

Suvalises kohas kahurid tee kõrval rohu sees.

Järgneval päeval sai ette võetud snorgeldamistripp, koopereerusin ühe Soome ja ühe Hollandi paariga, kampa võttis ka Jaapani vennike ja nii suundusime Hatta saare suunas. Peab ütlema, et snorgeldamine oli tõesti super, polegi nii ilusat veealust maailma seni veel näinud (eks muidugi vähe kogemusi ka). Kahjuks haisid või mingeid kelmikaid elukaid nagu merekilpkonnasid näha ei õnnestunud, aga see-eest nägin ühte sellist väiksemat meremadu. Väga hea! Kogu snorgeldamistripp võttis terve päeva ära ja õhtul olin jällegi rampväsinud ning vajusin magama.

Bandalt lahkudes oli sadamas taas korralik virrvarr, ning kuna mul piletit polnud, siis otsustasin selle osta laevalt. Laeval aga selgus, et ohvitserid, kes keegi englishit ei osanud, müüvad vaid kajutipileteid ja tekipiletit neilt ei saa. Ohvitserid pakkusid teed, istet - targemaks nendega ei saanud. Lõpuks läksin sadamasse tagasi, kasutasin mõõdukalt küünarnukke, trügisin ja sain pileti. Laevasõit kestis kokku 9 tundi ja lõpuks tagasi Amboni jõudes olin ikka päris läbi. Vahepeal võttis minuga kampa Jaapani vennike, läksime ostsime reisibüroost ära piletid Kei saartele järgmiseks päevaks ja siin ma nüüd lõpuks olen.

Uh, sai pikk jutt küll nüüd, mis edasi sai, sellest kirjutan homme või ülehomme, täna enam ei jaksa.

Olge mõnusad, 

R

Järjekordne vahekokkuvõte

14. märts, kell 15.06 @ mingi suvaline internetikohvik Tualis, Kei Kecilil, kus ühendus, nagu arvata võiski, on s*** mis s***.

Nonii, kõik fännid ja fännitarid, olen juba kuulnud murelikke kaeblusi, et kus on siis järjekordne postitus. Kiibitsejate rahustuseks olgu öeldud, et kõik mis vahepeal on juhtunud, on telefoni memodesse kirja pandud ja ootab järgmist teisipäeva või kolmapäeva, et end eetrisse lasta. Pesitsen hetkel Ohoililiri külas Pasir Panjangi rannas Kei Kecilil Coaster Cottages nimelises kohas ja kogu 3 km ranna peale on avatud 1 guesthouse (meie oma) ja selles on umbes täpselt 2 turisti (mina ja 1 jaapani vennike), mobiililevi ei ole ja internetist võib vaid und näha. See-eest aga iga toidukord on lukulluslik pidusööming, seega õilis plaan reisiga kilosid kaotada läheb vist vett vedama. Olen seal teisipäevani ja siis tulen Tuali ära (võibolla ka varem kui ilmad peaksid kehvaks pöörama, täna näiteks sadas kuni hommikul kella 12ni), sest kolmapäeval on lend tagasi Amboni. Veelkord, veidi kannatust, hääd sõbrad - ringvaade on varsti tulemas!

Pasir Panjang Beach, Kei Kecil.

Terima kasih,

Riff
Asjur
Pasir Panjang Beach
Kei Kecil
Southern Maluku, Indonesia

Hakkab looma

Kolmapäev, 6. märts, mingi suvaline internetikohvik Ambonis.

Nonii, on sobiv aeg teha kokkuvõtteid. Leidsin lõpuks siis mingi sellise kahtlase urka, kus sai monitori taha istuda, sest nagu selgus, siis telefoniga blogimine pole ikka mingi lahendus. Ühendus on muidugi üliaeglane ja pilte üles laadida ei saa, aga jutu saab kirja panna, kui hiljem EST klaviatuuri taga, siis viin ka parandused sisse. Agaramad kiibitsejad aga saavad vast ka asendustähtedega teksti loetud.

Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, siis mäletatavasti alustasin TLL-FRA lennuga, mis oli igati viisakas, pakuti snäkke ja isegi lahjasid napse (vein, õlu). FRA üllatas muidugi sellega, et tasuta wifit polnud ja nii passisingi seal niisama aega surnuks luues. FRA-SIN lennukiks oli A380 ja see oli muidugi klass omaette. Iga istme seljatoes oli ekraan, anti kõrvaklapid, lisaks veel tekk ja padi ja oli igati mugav lend. Vahtisin alguseks ära "Ristiisa", siis napsasin mõned joogid (pakuti ka kanget kärakat, milleks oli mingi kahtlane viski), magasin, siis kiibitsesin veel veidi erinevaid seriaale ja olimegi SIN kohal. SIN lennujaam oli muidugimõista vaatamisväärsus omaette, polegi vist nii suurt kontsentratsiooni näinud inimestest, kes ninapidi telefonis või tahvelarvutis istuvad. Õnneks oli wifi tasuta ja nii kulus aeg telefoniga mängides ja netis olles kiiresti.

 

Amboni lendasin stopoveriga ule Jakarta ja sellise kompaniiga nagu Lion Air. Äramärkimist väärib, et olin kogu suure Boeing 737 (200+ kohta) peale ainuke valge inimene ja kogu ülejäänud seltskonna moodustasid kohalikud. Ausalt öeldes teist korda enam nii pikka lendamist ühe jutiga ette ei võtaks, sest kohale jõudes olin omadega ikka täiesti läbi, kaks ööd järjest lennukis ei lähe ikka üldse. Ambonis lennukist välja saades lõi kohe selline +30 millegagi leitsak vastu. Kiibitsesin natuke netis, uurisin Kei saartele pääsemise võimalusi - piletid samaks päevaks olid ebamõistlikult kallid. Sedapsi otsustasin veidi aega maha võtta ja paar päeva Ambonis akusid laadida. Lennujaamast välja astudes ründas mind muidugi koheselt Aasiale omaselt (üllatus-üllatus) pistrike parv, kes üksteise võidu mind kuskile kutsuma hakkasid. Sedakorda on siin siis maismaal põhilisteks liikumisvahendiks ojekid (motikatakso) ja bemod (selline väike minibuss või universaalkerega auto), linnas ka becakid (jalgrattatakso). Uus level, aga erinevalt varasemate riikide pistrikest oli, et Maluku bemo- ja ojekipistrike englishi oskus oli täiesti olematu. Näitasin siis erinevaid numbreid ja sain kaubale 30000 ruupia peale linnasõiduks - nagu hiljem selgus, siis see vana suli tüssas mind umbes 4-kordse hinnaerinevusega kohalikest :)

Bemod turuplatsil.

Ambon on muidugi täiesti müstiline koht, turiste olen peale enda näinud umbes täpselt 0 ja englishit ei räägi peaaegu keegi (ainsateks eranditeks olid reisiagent ja kalli hotelli töötajad). Mõnulengi hetkel siin mingis pool-celebrity staatuses, kohalikud poisid tahtsid minuga pilti teha, tänaval lehvitatakse ja hõigatakse "hello mister" jne. Samas aga pole nt ojeki- ja bemo-pistrikud nii pealetükkivad kui Kagu-Aasias, seega olemine on täitsa tipptopp. Eile uurisin veidi linna, nosisin otse grillilt mingit tundmatu päritoluga ulukit, tegin kõrvaltänavas oleva "Amans" hotelli (kolin ise ka sinna üle kui tagasi Ambonis) baaris ühe õlle ja muud kelmikat ei juhtunudki.

Täna võtsin siis esiteks ette ja käisin vaatamas paari kohalikku landmarki, ning külastasin ka reisibürood. Tüdruk, kes büroos töötas, oli väga abivalmis, rääkis head englishit ja ühise nõupidamise tulemusel ostsin tänaseks pileti Banda saartele suunduvale laevale. Banda saartel oleks plaan ronida vulkaani otsa, natuke snorgeldada ja niisama aeg maha võtta, see suurlinna (Ambonis nii ~370 000 inimest) melu väsitab juba paari päevaga ära. Jään sinna kolmeks päevaks ja 11ndal olen tagasi Ambonis, et 12ndal lennata Kei saartele. Bookisin ka juba piletid ära.

Indoneesia rahvuskangelase Thomas "Pattimura" Matulessy kuju.

Kuberneri maja.

Mereäärne tänav Ambonis.

Kuna ükski reis ei saa rohkemal ega vähemal määral viperusteta läbi, siis nii läks ka seekord. Õnneks polnud maha unustatud universaaladapterist suurt lugu, sest selgus, et Indoneesias kasutatakse samasuguseid pistikuid nagu Euroopas, aga see ei lähe üldse, et teekonnal SIN-CGK-AMQ olid mingid ahvid mu pagasi kallal käinud ja 2 paari shortse ja taskunoa ära varastanud. Ega miskit teha polegi, avastasin selle alles siis, kui Ambonis juba hotellis olin. Well, these shorts sucked anyway ja ostsin ujumiseks siit kohe 100000 ruupia eest uued Quiksilverid. Head idikad ikka, kotis oli lisaks ka Reeboki Predrag Stojakovici jersey, see jäeti alles, aga Vietnamist ostetud suvalised turushortsid pandi pihta. Taskunoast muidugi on kahju, teenis teine mind ustavalt ikkagi pea 20 aastat. Kui need tegelased kätte saan, siis annan naturaalselt pasunasse :)

Amboni tänavapilt.

Tõmbakski siinkohal joone alla ja lähen otsin kuskilt miskit hamba alla ning siis juba sadamasse. Pelni laevakompanii lainer loksub reisiplaani uskudes 7 tundi seda vahemaad, loodetavasti on merel rahulik.

Püsige kanalil!

Riff