1.02.2010.
Istun hetkel Tiomanil mingis tasulises netikohvikus ja kuna aeg on raha, siis hetkel pikalt tegema ei hakka, vaid vahepealsete päevade kokkuvõtte kirjutan, kui mandril (homme siis plaan mandrile ja sealt edasi põhja suunas Perhentiani saartele liikuda) kuskil netti saan.
Suht pruunikspõlenud ja juba malai keelt purssiv Riff:)
Sunday, January 31, 2010
Dzungel on seiklus
Reede, 29.01. kell 18.08 Juara külas @ Tiomani saarel
Nõndaks, nagu näete, siis netiga on lood kehvad, sest saarel on offseasoni tõttu ka enamik netikohvikuid kinni.
Eilne hommik algas siis sellega, et bangalost check-out, kotid selga ja asusime läbi dzungli lõunasse Panuba Bay poole teele. Kuna kohalik sukeldumisinstruktor Alice oli meid eelmisel õhtul hirmutanud, et dzunglis võib sattuda ahvide rünnaku alla, siis võtsime mõlemad sellise paraja malaka ka näppu:) Dzungel oli muidugimõista suht raudmehe rada ja kellelegi ilma sportliku taustata seda kohe kindlasti ei soovita - igasugused kivid, puujuured ja rollercoasteri moodi mäed küpsetavad ikka päris korralikult läbi (kuigi, nagu edaspidi selgub, oli see naljanumber). Nägime hulgaliselt samu pirakaid sisalikke (suhteliselt arad vennikesed, inimest nähes põrutavad alati põõsasse), mõningaid ahve ja isegi ühte väikest madu. Päris lahe:) Kolme tunni pärast olime Tekeki külas, mis on saare suurim koht. Muidugimõista saime kohe tuttavaks mingi tegelasega, kes oli meid 5 RM eest nõus Berjaya Resorti (fancypancy hotell, kus reisiagendi jutu järgi pidi olema öö vaid 100 RM) viskama. Kohapeal aga selgus, et hinnad olid pea kolm korda kõrgemad, mispeale kergitasime kaabut ja tulime tulema. Kuna meie autojuhi nõbu pidas samuti Tekekis resortilaadset asutust, saime temaga kaubale ja tegime check-ini. Õhtul tegime väikse tiiru külapeal (kohtasime mingeid Rootsi tüdrukuid, kes dzunglist kuuldes väga üllatunud nägu tegid) - ja muud ülemäära kelmikat ei juhtunudki.
Täna hommikul saime tuttavaks mingi kohaliku tegelasega, kes oli meid kohe nõus saare teisel küljel asuvasse Juara külasse ära viskama (et tee on nö. jungle-trail, siis saab siia vaid 4x4 maasturi või motikaga). Kuna me temaga mõistlikule kaubale hinna suhtes ei saanud, mõtlesime, et ah, "lets better walk" - kaardi järgi ikkagi vaid 7 kilomeetrit. Peab mainima, et igasugused sõjaväe rännakud jms on selle raja kõrval ikka täielik naljanumber, kuna 7st kilomeetrist esimesed 3,5 on stabiilselt lühikesi, pea 45-kraadiseid tõuse täis lõigud. Lisa sinna juurde pea 10 kg seljakott, 35-kraadine palavus ja enamiku ajast pähe paistev päike, siis annab suht seikluse mõõdu välja küll. Kohalikud kes mööda kärutasid, irvitasid kõik heatahtlikult, et on ikka hullud, et jala selle tee ette võtsid:)
Nagu kohapeal selgus, siis vaev oli ka seda väärt, sest Juara on suht jumalik koht ja vaade meie onni ukselt näeb välja umbes täpselt nii:
Tegime check-in'i, napsasime väikse söögi ja käisime kuni siiamaani meres. Homme oleks plaan lainelauda proovida, sest küla teises otsas pidid lained juba surfamiseks vajaliku kõrguse välja andma küll.
Over and out seniks,
Riff
Nõndaks, nagu näete, siis netiga on lood kehvad, sest saarel on offseasoni tõttu ka enamik netikohvikuid kinni.
Eilne hommik algas siis sellega, et bangalost check-out, kotid selga ja asusime läbi dzungli lõunasse Panuba Bay poole teele. Kuna kohalik sukeldumisinstruktor Alice oli meid eelmisel õhtul hirmutanud, et dzunglis võib sattuda ahvide rünnaku alla, siis võtsime mõlemad sellise paraja malaka ka näppu:) Dzungel oli muidugimõista suht raudmehe rada ja kellelegi ilma sportliku taustata seda kohe kindlasti ei soovita - igasugused kivid, puujuured ja rollercoasteri moodi mäed küpsetavad ikka päris korralikult läbi (kuigi, nagu edaspidi selgub, oli see naljanumber). Nägime hulgaliselt samu pirakaid sisalikke (suhteliselt arad vennikesed, inimest nähes põrutavad alati põõsasse), mõningaid ahve ja isegi ühte väikest madu. Päris lahe:) Kolme tunni pärast olime Tekeki külas, mis on saare suurim koht. Muidugimõista saime kohe tuttavaks mingi tegelasega, kes oli meid 5 RM eest nõus Berjaya Resorti (fancypancy hotell, kus reisiagendi jutu järgi pidi olema öö vaid 100 RM) viskama. Kohapeal aga selgus, et hinnad olid pea kolm korda kõrgemad, mispeale kergitasime kaabut ja tulime tulema. Kuna meie autojuhi nõbu pidas samuti Tekekis resortilaadset asutust, saime temaga kaubale ja tegime check-ini. Õhtul tegime väikse tiiru külapeal (kohtasime mingeid Rootsi tüdrukuid, kes dzunglist kuuldes väga üllatunud nägu tegid) - ja muud ülemäära kelmikat ei juhtunudki.
Täna hommikul saime tuttavaks mingi kohaliku tegelasega, kes oli meid kohe nõus saare teisel küljel asuvasse Juara külasse ära viskama (et tee on nö. jungle-trail, siis saab siia vaid 4x4 maasturi või motikaga). Kuna me temaga mõistlikule kaubale hinna suhtes ei saanud, mõtlesime, et ah, "lets better walk" - kaardi järgi ikkagi vaid 7 kilomeetrit. Peab mainima, et igasugused sõjaväe rännakud jms on selle raja kõrval ikka täielik naljanumber, kuna 7st kilomeetrist esimesed 3,5 on stabiilselt lühikesi, pea 45-kraadiseid tõuse täis lõigud. Lisa sinna juurde pea 10 kg seljakott, 35-kraadine palavus ja enamiku ajast pähe paistev päike, siis annab suht seikluse mõõdu välja küll. Kohalikud kes mööda kärutasid, irvitasid kõik heatahtlikult, et on ikka hullud, et jala selle tee ette võtsid:)
Nagu kohapeal selgus, siis vaev oli ka seda väärt, sest Juara on suht jumalik koht ja vaade meie onni ukselt näeb välja umbes täpselt nii:
Tegime check-in'i, napsasime väikse söögi ja käisime kuni siiamaani meres. Homme oleks plaan lainelauda proovida, sest küla teises otsas pidid lained juba surfamiseks vajaliku kõrguse välja andma küll.
Over and out seniks,
Riff
Sõitke Marsile oma mussoonhooajaga
Kolmapäev, 27.01.2010
Nõndaks, hetkel oleme teist päeva Tiomani saarel Salangi külas, kell on 15 ja mõistlik hetk oleks teha väike vahekokkuvõte.
Eile hommikul tegime siis esimese asjana tuuri Mersingi peal, Malaisia linn nagu ikka. Kolasime hiina templis ja käisime ka linna kohal mäe otsas kõrguva moshee juures, kuhu me kahjuks sisse ei saanud, sest seal oli mingi remont vms. Kuna eelmisel päeval oli reisiagent soovitanud et "be at harbour at 13 o'clock" siis kuulasime ilusasti sõna ja täpselt ajapealt kohal ka olime. Nagu hiljem selgus, siis täiesti asjata, sest paat väljus lubatud kella 14 asemel veidi enne 15. Vahepeal saime tuttavaks ka Rootsi backpackeri Nilsiga, kes samuti Tiomanile siirdus. Umbes tunnike sõitu Mersinigist ja olimegi kohal.
Tioman on USKUMATULT ilus koht, hetkel on siin offseason (igasugu foorumeid, reisisaite jms uskudes peaks siin hetkel olema vihmaperiood, aga on hoopis +35 ja päike paistab), mistõttu saarel on suhteliselt vaikne ja valgeid vaid mõned üksikud näod. Esimese asjana nägime kohe sellist pirakat väikese krokodilli moodi sisalikku, kes kuuldavasti siin elutsevad ning vahel võimaluse korral mõne poolmetsistunud ilma sabata Malaisia kassi (alguses mõtlesin et wtf, aga see on vist mingi geeniviga, et saba on poolik) nahka panevad. Tegime check-ini, bangalo moodi onn kahepeale on 40 RM - öösel sain paar korda mingite moskiitode käest hammustada, aga kõlbab magada küll:) Õhtul saime tuttavaks inglase Markiga, kellega oli plaan minna õlut jooma, aga salapärane tegelane nimega Yong, kelle käes oli küla ainsa õllekapi võti ja kes oli Markile lubanud temaga kohtuda, et õlut anda, otsustas mitte välja ilmuda ja niisiis ajasimegi niisama juttu ja keerasime magama.
Täna käisime hommikul snorgeldamas, aga lained olid päris suured ning a) kõik saime korralikult korallidelt kriimustada ning b) Nils suutis ära kaotada laenutuse lestad, mis läks talle maksma 100 RM. Poor devil:)
Homne plaan oleks siis liikuda lõuna suunas järgmisesse külasse, teepeal põigata Monkey Baysse ning siis vaadata mis edasi saab. Iseenesest ma oleks huviline bodysurfist saare teises küljes, aga eks näis kuidas sellega välja mängib.
Lähen teen nüüd väikse ujumise:)
Järgmise korrani,
AA
Nõndaks, hetkel oleme teist päeva Tiomani saarel Salangi külas, kell on 15 ja mõistlik hetk oleks teha väike vahekokkuvõte.
Eile hommikul tegime siis esimese asjana tuuri Mersingi peal, Malaisia linn nagu ikka. Kolasime hiina templis ja käisime ka linna kohal mäe otsas kõrguva moshee juures, kuhu me kahjuks sisse ei saanud, sest seal oli mingi remont vms. Kuna eelmisel päeval oli reisiagent soovitanud et "be at harbour at 13 o'clock" siis kuulasime ilusasti sõna ja täpselt ajapealt kohal ka olime. Nagu hiljem selgus, siis täiesti asjata, sest paat väljus lubatud kella 14 asemel veidi enne 15. Vahepeal saime tuttavaks ka Rootsi backpackeri Nilsiga, kes samuti Tiomanile siirdus. Umbes tunnike sõitu Mersinigist ja olimegi kohal.
Tioman on USKUMATULT ilus koht, hetkel on siin offseason (igasugu foorumeid, reisisaite jms uskudes peaks siin hetkel olema vihmaperiood, aga on hoopis +35 ja päike paistab), mistõttu saarel on suhteliselt vaikne ja valgeid vaid mõned üksikud näod. Esimese asjana nägime kohe sellist pirakat väikese krokodilli moodi sisalikku, kes kuuldavasti siin elutsevad ning vahel võimaluse korral mõne poolmetsistunud ilma sabata Malaisia kassi (alguses mõtlesin et wtf, aga see on vist mingi geeniviga, et saba on poolik) nahka panevad. Tegime check-ini, bangalo moodi onn kahepeale on 40 RM - öösel sain paar korda mingite moskiitode käest hammustada, aga kõlbab magada küll:) Õhtul saime tuttavaks inglase Markiga, kellega oli plaan minna õlut jooma, aga salapärane tegelane nimega Yong, kelle käes oli küla ainsa õllekapi võti ja kes oli Markile lubanud temaga kohtuda, et õlut anda, otsustas mitte välja ilmuda ja niisiis ajasimegi niisama juttu ja keerasime magama.
Täna käisime hommikul snorgeldamas, aga lained olid päris suured ning a) kõik saime korralikult korallidelt kriimustada ning b) Nils suutis ära kaotada laenutuse lestad, mis läks talle maksma 100 RM. Poor devil:)
Homne plaan oleks siis liikuda lõuna suunas järgmisesse külasse, teepeal põigata Monkey Baysse ning siis vaadata mis edasi saab. Iseenesest ma oleks huviline bodysurfist saare teises küljes, aga eks näis kuidas sellega välja mängib.
Lähen teen nüüd väikse ujumise:)
Järgmise korrani,
AA
Sultan on surnud, elagu sultan!
Esmaspäev, 25.01.2010
Eilne hommik algas siis sellega, et tegime esiteks kohe tiiru Batu Pahati peal. Iseenesest vaatamisväärsustegurmaanidele seal muidugi midagi ülemäära kelmikat pole. Kuna valgeid peale meie kohtasime seal umbes täpselt 0 ja isegi kohalikud tshikid hilisemast Kluang-Mersing bussist vangutasid pead kui kuulsid et BPst tulime, siis eheda Aasia igapäevaelu kogemuse saab kätte küll ja rohkemgi veel. BPs on tegelikult suht suur hiinlaste osakaal, mistõttu nii söögikohtadest kui poodidest on paljud nende käes. Nuuskisime veidi ringi äärelinnas, käisime kohalikul turul - tekkis mõte jällegi mingit sushimoodi toorest asja osta, aga hiina tshiki otsustava pearaputuse peale kui küsisime "can we eat this, like now?" jäi ka see mõte sedakorda katki:) Kuigi BP on suht väike koht, siis shoppamiseks on see siiani pakkunud vaieldamatult parimaid valikuid ja mina toppisin erinevat kraami koti suht pungile:) Järgmisel korral siia tulles siinkohal endale kuskile mental note teha (ja miks mitte ülejäänud backpackeritele, kes siiakanti satuvad), et võimalikult vähe asju kaasa võtta, kogu riidekraam, igasugused tabletid jms pudi-padi maksab kohapeal nii naeruväärselt vähe, et mõttetu on seda Eestist kaasa tassida.
Järgnevalt tegime hotellist check-outi ning lendasime bussijaama, et Mersingi bussile piletid ära osta. Taas selgus kohapeal, et bussi otse ei lähegi, vaid tuleb Kluangis ümber istuda. Mõeldud-tehtud, veidi nuuskimist ja paari kohaliku abi ning kell 1430 olime juba Kluangis. Tegemist taas siis sisemaa linnaga, kuid uhkeid ehitisi, kaubanduskeskuseid jne veidi rohkem kui BPs, kuigi valik esialgse pilgu läbi võibolla nõks kehvem. Kuna meie uus buss Mersingi läks juba 1530, siis vaatasime põgusalt paar keskust läbi, lasime hiina tüdrukutel endale massaazitoolide võlusid näidata ning lendasime bussijaama tagasi.
Mersingi buss oli suht fun, okupeerisime mingi nelja kohaliku tüdrukuga kogu tagumise rea ära, ning ajasime niisama terve tee loba, väga lõbus oli:) Tegelikult ei tea siinsetest inimestest Eestist keegi midagi, niiet alati kui küsitakse "where are you from" - ja seda küsitakse ALATI kui jutuks läheb - siis vastuse "Estonia" peale kehitatakse vaid õlgu. Tavaliselt see, kui selgitad et "you know, we have borders with Finland and Russia" siis nagu Soomet ikka ollakse kuulnud. Nokia, i guess:)
Ühesõnaga, niipea kui Mersingis bussilt maha tulime ja tüdrukutega laiali läksime, hüppas üks vennike ligi "you're going to the island?" (kuulis kõrvalt pealt, kuidas tüdrukutega Tiomanile minekust rääkisime) ja jaatava vastuse peale kutsus meid kohe kõrvalasuvasse kontorisse. Selgus, et tegemist oli mingi Tiomani asjapulgaga, kes sinna majutust-transporti jms organiseerib. Väga abivalmis tegelane ja 20 minutit hiljem marssisime juba majutuste ülevaade ja paadi piletid taskus hotelli poole. Hotell oli "Hotel Mersing", allkorrusel on hiina resto ja maksis kahepeale 45 RM. Täitsa tipsen-topsen, saab magada küll. Sisalikke ei paistnud ka kusagil:) Btw, kuna Johori sultan suri laupäeval, siis kogu sultanaat leinab ja Mersingis on internet välja keeratud.
Side lõpp praeguseks,
R
Eilne hommik algas siis sellega, et tegime esiteks kohe tiiru Batu Pahati peal. Iseenesest vaatamisväärsustegurmaanidele seal muidugi midagi ülemäära kelmikat pole. Kuna valgeid peale meie kohtasime seal umbes täpselt 0 ja isegi kohalikud tshikid hilisemast Kluang-Mersing bussist vangutasid pead kui kuulsid et BPst tulime, siis eheda Aasia igapäevaelu kogemuse saab kätte küll ja rohkemgi veel. BPs on tegelikult suht suur hiinlaste osakaal, mistõttu nii söögikohtadest kui poodidest on paljud nende käes. Nuuskisime veidi ringi äärelinnas, käisime kohalikul turul - tekkis mõte jällegi mingit sushimoodi toorest asja osta, aga hiina tshiki otsustava pearaputuse peale kui küsisime "can we eat this, like now?" jäi ka see mõte sedakorda katki:) Kuigi BP on suht väike koht, siis shoppamiseks on see siiani pakkunud vaieldamatult parimaid valikuid ja mina toppisin erinevat kraami koti suht pungile:) Järgmisel korral siia tulles siinkohal endale kuskile mental note teha (ja miks mitte ülejäänud backpackeritele, kes siiakanti satuvad), et võimalikult vähe asju kaasa võtta, kogu riidekraam, igasugused tabletid jms pudi-padi maksab kohapeal nii naeruväärselt vähe, et mõttetu on seda Eestist kaasa tassida.
Järgnevalt tegime hotellist check-outi ning lendasime bussijaama, et Mersingi bussile piletid ära osta. Taas selgus kohapeal, et bussi otse ei lähegi, vaid tuleb Kluangis ümber istuda. Mõeldud-tehtud, veidi nuuskimist ja paari kohaliku abi ning kell 1430 olime juba Kluangis. Tegemist taas siis sisemaa linnaga, kuid uhkeid ehitisi, kaubanduskeskuseid jne veidi rohkem kui BPs, kuigi valik esialgse pilgu läbi võibolla nõks kehvem. Kuna meie uus buss Mersingi läks juba 1530, siis vaatasime põgusalt paar keskust läbi, lasime hiina tüdrukutel endale massaazitoolide võlusid näidata ning lendasime bussijaama tagasi.
Mersingi buss oli suht fun, okupeerisime mingi nelja kohaliku tüdrukuga kogu tagumise rea ära, ning ajasime niisama terve tee loba, väga lõbus oli:) Tegelikult ei tea siinsetest inimestest Eestist keegi midagi, niiet alati kui küsitakse "where are you from" - ja seda küsitakse ALATI kui jutuks läheb - siis vastuse "Estonia" peale kehitatakse vaid õlgu. Tavaliselt see, kui selgitad et "you know, we have borders with Finland and Russia" siis nagu Soomet ikka ollakse kuulnud. Nokia, i guess:)
Ühesõnaga, niipea kui Mersingis bussilt maha tulime ja tüdrukutega laiali läksime, hüppas üks vennike ligi "you're going to the island?" (kuulis kõrvalt pealt, kuidas tüdrukutega Tiomanile minekust rääkisime) ja jaatava vastuse peale kutsus meid kohe kõrvalasuvasse kontorisse. Selgus, et tegemist oli mingi Tiomani asjapulgaga, kes sinna majutust-transporti jms organiseerib. Väga abivalmis tegelane ja 20 minutit hiljem marssisime juba majutuste ülevaade ja paadi piletid taskus hotelli poole. Hotell oli "Hotel Mersing", allkorrusel on hiina resto ja maksis kahepeale 45 RM. Täitsa tipsen-topsen, saab magada küll. Sisalikke ei paistnud ka kusagil:) Btw, kuna Johori sultan suri laupäeval, siis kogu sultanaat leinab ja Mersingis on internet välja keeratud.
Side lõpp praeguseks,
R
Sunday, January 24, 2010
Sipelgad, sisalikud ja kolm tarka meest
Nagu taibukas lugeja juba aru saab, siis eilne postitus sai kirjutatud tegelikult juba varem, aga kuna PDs netti polnud, siis lisasin selle alles eile õhtul kui Batu Pahat'i jõudsime. Hetkel on kell u 730 hommikul BP Bungraya hotellis.
Kokkuvõtlikult oli siis pühapäevane marsruut Port Dickson-Seremban-Batu Pahat.
Kirjutatud sai, et plaanid muutuvad jooksvalt ning nii see tõepoolest ka eile oli. Hommikune plaan liikuda Melakasse muutus mingil hetkel arupidamise järgselt kiirelt plaaniks sõita rongiga Segamati, kust liikuda edasi idarannikule. Otsusele jõudes, asusime bussijaama poole kõmpima ning muidugimõista ei pidanud me üle paari minuti istuma, kui 2 "Fast and Furious" stiilis tuunitud Protoniga (siis Mitsubishi mingi Aasia variant) vennikest, kellelt enne teed küsinud olime, meid peale korjasid ja bussijaama viskasid. Extremely kena nendest:) Serambanis selgus muidugi, et rong läheb alles kell 12 öösel ning kuna me ei viitsinud niikaua passida, hakkasime kiirelt plaane ümber mängima, mille tulemusel küpses otsus liikuda kuskile, kust saaks järgmisel-ülejärgmisel päeval sõita Mersingi linna idarannikul. Natuke nuputamist kaardil, elavat arutelu kolme targa mehega, kes igaüks täpselt õigeid kassasid ja busse teadsid, ning leidsime end istumas Batu Pahati poole liikuvalt bussilt. Bussis saime muidugi taas tuttavaks ühe vennikesega, kes elab Mersingis ning too pakkus lahkelt võimalust, et ta kuna ta liigub ise Mersingi, siis me võime ka auto peale tulla - lõpuks selgus siiski, et ta sõbral, kes autoga oli, oli vaid 1 vaba koht ja seega jäime siiski ööseks BPsse.
Batu Pahat on igati mõnus selline väike kohake, leidsime kohe ühe odava hotelli (58 RM kahepeale - vannitoas mõnulesid küll mingid sipelgad ja toas nägin ühte sisalikku, aga see käib asja juurde, tegime väikse tiiru linnapeal ja käisime ühes vabaõhupubis kus Hiina tshikid laulsid hiinakeelset karaoket. Päris fun.
Tänane-homne plaan oleks siis liikuda idaranniku suunas Mersingi ja sealt edasi Tiomani saarele.
Püsige kanalil,
Riff
Kokkuvõtlikult oli siis pühapäevane marsruut Port Dickson-Seremban-Batu Pahat.
Kirjutatud sai, et plaanid muutuvad jooksvalt ning nii see tõepoolest ka eile oli. Hommikune plaan liikuda Melakasse muutus mingil hetkel arupidamise järgselt kiirelt plaaniks sõita rongiga Segamati, kust liikuda edasi idarannikule. Otsusele jõudes, asusime bussijaama poole kõmpima ning muidugimõista ei pidanud me üle paari minuti istuma, kui 2 "Fast and Furious" stiilis tuunitud Protoniga (siis Mitsubishi mingi Aasia variant) vennikest, kellelt enne teed küsinud olime, meid peale korjasid ja bussijaama viskasid. Extremely kena nendest:) Serambanis selgus muidugi, et rong läheb alles kell 12 öösel ning kuna me ei viitsinud niikaua passida, hakkasime kiirelt plaane ümber mängima, mille tulemusel küpses otsus liikuda kuskile, kust saaks järgmisel-ülejärgmisel päeval sõita Mersingi linna idarannikul. Natuke nuputamist kaardil, elavat arutelu kolme targa mehega, kes igaüks täpselt õigeid kassasid ja busse teadsid, ning leidsime end istumas Batu Pahati poole liikuvalt bussilt. Bussis saime muidugi taas tuttavaks ühe vennikesega, kes elab Mersingis ning too pakkus lahkelt võimalust, et ta kuna ta liigub ise Mersingi, siis me võime ka auto peale tulla - lõpuks selgus siiski, et ta sõbral, kes autoga oli, oli vaid 1 vaba koht ja seega jäime siiski ööseks BPsse.
Batu Pahat on igati mõnus selline väike kohake, leidsime kohe ühe odava hotelli (58 RM kahepeale - vannitoas mõnulesid küll mingid sipelgad ja toas nägin ühte sisalikku, aga see käib asja juurde, tegime väikse tiiru linnapeal ja käisime ühes vabaõhupubis kus Hiina tshikid laulsid hiinakeelset karaoket. Päris fun.
Tänane-homne plaan oleks siis liikuda idaranniku suunas Mersingi ja sealt edasi Tiomani saarele.
Püsige kanalil,
Riff
Aeg on seisma jäänud
Pühapäev, kohaliku aja järgi kell 9.30@PD Moteli fuajees
Pole midagi mõnusamat kui võtta hommikust päikesetõusu vastu India ookeani hüpates:)
Laupäevane marsruut oli siis Kuala Lumpur-Seremban-Port Dickson. Aga kõigest järgemööda.
Nagu öeldud, siis mõtlesime-plaanisime, mida teha, kuni lõpuks koorus välja idee, et liiguks siiski lõunasse bussiga. Saime tuttavaks KL Sentralis ühe kohaliku tüdrukuga, kellega vestluse tulemusel jõudsime lõpuks järeldusele, et üks lahe koht kuhu minna, võiks lõuna suunas olla Port Dickson. Kuna PDsse minev buss läks kesklinnast Puduraya peatusest, võtsime jalad selga ning asusime sinnapoole teele. Arvukate erinevate tegelastega suheldes tuli lõpuks välja, et bussi otse PDsse ei lähegi, vaid enne tuleb sõita sellisesse kohta nagu Seremban. Mõeldud-tehtud ja sealt hüppasime PDsse minevale bussile ning umbes kell 17 kohaliku aja järgi siia kohale ka jõudsime.
Köök: Esimese asjana KLis tekkis kohe mõte, et kohalikku ellu sisseelamiseks peaks kindlasti sööma mingis korralikus nurgataguses urkas. Keerasime siis umbes 3ndasse ettejuhtuvasse sisse, koha nimi pole isegi enam meeles, aga tädike kes seda pidas, oli hästi abivalmis ja mõne minutiga sai supi (oli võimalik tellida kahte moodi, kas supp või nuudlid) lauda.
Ma kusjuures kujutan ette, et kui mõni tubli lipsustatud hügieeninõuete täitmist jälgiv eurofunktsinär peaks siin mõne toidukoha tagaruumi sattuma, siis too vist saaks küll rabanduse:)
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb ka tunnistada, et eile KLis sain ühes teises kohas (Puduraya peatusest üle tee, kel on himu minna) esimest korda sellise elamuse osaliseks, et tunne oli umbes nagu väikevennal ja Karlssonil Majasoku hautist süües, ehk siis tulekahju kurgus. Tarkusetera kõrva taha panemiseks, järgmine kord küsi "is this spicy?" või kalla suuremas koguses vett peale. Kui olin oma 2 Pepsit põlengule peale kallanud, tegi üks lahke hindu naisterahvas mu nägu nähes mulle veel pudeli vett ka välja, et lõke ära kustutada. Väga bueno temast.
Eile õhtul oli PDs mingi toidulaat vms ka, seal pakutud kraam oli suhteliselt jumalik. Ma tahtsin muidugi portsu värskeid kalmaare osta, aga mõningase arupidamise järel selgus, et nähtavasti pole neid kuskil teha:)
Kohalikud: mitte et ma oleksin ulmeliselt palju reisinud, aga suhteliselt raske on ette kujutada kohta, kus inimesed oleks veel sõbralikumad kui siin. Näiteks eile tutvusime rannas ühe perega, (mees-naine-2 last) kes meid peale ujumaskäiku sellisesse kohta sõidutasid nagu Blue Lagoon - väga ilus koht u 15 km Port Dicksonist lõunas. Din (nii oli selle pereisa nimi) kutsus meid veel enne Euroopasse tagasilendu kindlasti nende juurde Kuala Lumpurisse külla, kuhu kindlasti minna tuleb:) Ükspuha kuhu me oleme läinud, kõik kohalikud on alati hästi naeratavad ja sõbralikud - võibolla ka sellest, et me oleme ise alati inimestele naeratanud ja juttu puhunud (naerata maailmale ja maailm naeratab sulle vastu). Kusjuures keegi ei proovi sulle midagi pähe määrida ja viisakast "no thank you" lausest saadakse alati aru. Ma kujutan ette, et nähtavasti on see sõbralikkus kliimast, kui koguaeg on paradiis, siis on raske vihane olla. Eile sattusime KLis Chinatownis kuidagi sellisele nurgatagusele turule, kus peale meie mitte ühtegi valget inimest ei olnud ja isegi seal ei hakatud midagi peale suruma.
Kogu selle krempli juures on kusjuures elu siin uskumatult odav. Korraliku lõuna saab koos joogiga 5 MR eest (kurss on u 3,3; seega 15-16 EEKU), tänane hommikusöök (3 suurt pontshikut, 2 tassi kakaod) oli 3,8 RM, riided poes on odavad (teksad u 100 MR, t-särgid 20-30 MR, muud muidugi väga siin kanda midagi ei saa ka:)). Kuna kohalikud alkoholi praktiliselt ei tarbi, siis alkohol on meie mõistes kallis (eile näiteks seal nurgataguses Chinatowni söögikas oli 0,6 l Tiger - kohalik õlu, täitsa hea - 15 MR). Samas ma kujutan ette, et kui üle kahe õlle siin sellise kuumaga (nagu mulle meeldib täpselt) libistaks, siis oleks vist täiesti dehüdreerunud ka) Majutuse kohapealt oli meie eilne tuba kahepeale 60 MR, aga kuna PDs on vaid 2 hosteli tüüpi majutust, siis on ka hinnad siin veidi kõrgemad. Kohaliku backpackeri Dani arvates on mingi 40-50 RM keskmiselt täitsa OK hind öö eest, niiet eks edaspidi näis, kuidas mujal on.
Okei, sai pikk jutt nüüd küll. Tänane plaan oleks liikuda lõuna suunas Melakasse, aga selge see, et siin vaatab kõike jooksvalt ja see plaan võib veel mitu korda muutuda:)
Terima kasih,
R
Pole midagi mõnusamat kui võtta hommikust päikesetõusu vastu India ookeani hüpates:)
Laupäevane marsruut oli siis Kuala Lumpur-Seremban-Port Dickson. Aga kõigest järgemööda.
Nagu öeldud, siis mõtlesime-plaanisime, mida teha, kuni lõpuks koorus välja idee, et liiguks siiski lõunasse bussiga. Saime tuttavaks KL Sentralis ühe kohaliku tüdrukuga, kellega vestluse tulemusel jõudsime lõpuks järeldusele, et üks lahe koht kuhu minna, võiks lõuna suunas olla Port Dickson. Kuna PDsse minev buss läks kesklinnast Puduraya peatusest, võtsime jalad selga ning asusime sinnapoole teele. Arvukate erinevate tegelastega suheldes tuli lõpuks välja, et bussi otse PDsse ei lähegi, vaid enne tuleb sõita sellisesse kohta nagu Seremban. Mõeldud-tehtud ja sealt hüppasime PDsse minevale bussile ning umbes kell 17 kohaliku aja järgi siia kohale ka jõudsime.
Köök: Esimese asjana KLis tekkis kohe mõte, et kohalikku ellu sisseelamiseks peaks kindlasti sööma mingis korralikus nurgataguses urkas. Keerasime siis umbes 3ndasse ettejuhtuvasse sisse, koha nimi pole isegi enam meeles, aga tädike kes seda pidas, oli hästi abivalmis ja mõne minutiga sai supi (oli võimalik tellida kahte moodi, kas supp või nuudlid) lauda.
Ma kusjuures kujutan ette, et kui mõni tubli lipsustatud hügieeninõuete täitmist jälgiv eurofunktsinär peaks siin mõne toidukoha tagaruumi sattuma, siis too vist saaks küll rabanduse:)
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb ka tunnistada, et eile KLis sain ühes teises kohas (Puduraya peatusest üle tee, kel on himu minna) esimest korda sellise elamuse osaliseks, et tunne oli umbes nagu väikevennal ja Karlssonil Majasoku hautist süües, ehk siis tulekahju kurgus. Tarkusetera kõrva taha panemiseks, järgmine kord küsi "is this spicy?" või kalla suuremas koguses vett peale. Kui olin oma 2 Pepsit põlengule peale kallanud, tegi üks lahke hindu naisterahvas mu nägu nähes mulle veel pudeli vett ka välja, et lõke ära kustutada. Väga bueno temast.
Eile õhtul oli PDs mingi toidulaat vms ka, seal pakutud kraam oli suhteliselt jumalik. Ma tahtsin muidugi portsu värskeid kalmaare osta, aga mõningase arupidamise järel selgus, et nähtavasti pole neid kuskil teha:)
Kohalikud: mitte et ma oleksin ulmeliselt palju reisinud, aga suhteliselt raske on ette kujutada kohta, kus inimesed oleks veel sõbralikumad kui siin. Näiteks eile tutvusime rannas ühe perega, (mees-naine-2 last) kes meid peale ujumaskäiku sellisesse kohta sõidutasid nagu Blue Lagoon - väga ilus koht u 15 km Port Dicksonist lõunas. Din (nii oli selle pereisa nimi) kutsus meid veel enne Euroopasse tagasilendu kindlasti nende juurde Kuala Lumpurisse külla, kuhu kindlasti minna tuleb:) Ükspuha kuhu me oleme läinud, kõik kohalikud on alati hästi naeratavad ja sõbralikud - võibolla ka sellest, et me oleme ise alati inimestele naeratanud ja juttu puhunud (naerata maailmale ja maailm naeratab sulle vastu). Kusjuures keegi ei proovi sulle midagi pähe määrida ja viisakast "no thank you" lausest saadakse alati aru. Ma kujutan ette, et nähtavasti on see sõbralikkus kliimast, kui koguaeg on paradiis, siis on raske vihane olla. Eile sattusime KLis Chinatownis kuidagi sellisele nurgatagusele turule, kus peale meie mitte ühtegi valget inimest ei olnud ja isegi seal ei hakatud midagi peale suruma.
Kogu selle krempli juures on kusjuures elu siin uskumatult odav. Korraliku lõuna saab koos joogiga 5 MR eest (kurss on u 3,3; seega 15-16 EEKU), tänane hommikusöök (3 suurt pontshikut, 2 tassi kakaod) oli 3,8 RM, riided poes on odavad (teksad u 100 MR, t-särgid 20-30 MR, muud muidugi väga siin kanda midagi ei saa ka:)). Kuna kohalikud alkoholi praktiliselt ei tarbi, siis alkohol on meie mõistes kallis (eile näiteks seal nurgataguses Chinatowni söögikas oli 0,6 l Tiger - kohalik õlu, täitsa hea - 15 MR). Samas ma kujutan ette, et kui üle kahe õlle siin sellise kuumaga (nagu mulle meeldib täpselt) libistaks, siis oleks vist täiesti dehüdreerunud ka) Majutuse kohapealt oli meie eilne tuba kahepeale 60 MR, aga kuna PDs on vaid 2 hosteli tüüpi majutust, siis on ka hinnad siin veidi kõrgemad. Kohaliku backpackeri Dani arvates on mingi 40-50 RM keskmiselt täitsa OK hind öö eest, niiet eks edaspidi näis, kuidas mujal on.
Okei, sai pikk jutt nüüd küll. Tänane plaan oleks liikuda lõuna suunas Melakasse, aga selge see, et siin vaatab kõike jooksvalt ja see plaan võib veel mitu korda muutuda:)
Terima kasih,
R
Friday, January 22, 2010
Ees on 3,5 nädalat surematust
Kell on 05.42, sooja on +25 ja KLi Sentrali McDonaldsis töötavad korraga 5 ventilaatorit et natukenegi tuult oleks. Teksade ja t-särgiga on juba olemine selline, et oleks sobiv hetk mingiks "naked gun" etteasteks, aga poleks vist kõige jumekam mõte reisi trellide taha sattumisega alustada.
Kokkuvõtlikult läks lend siia täiesti viisakalt, 12 tundi Airbusiga ja olimegi öösel kell 3 kohaliku aja järgi kohal. Mõeldud-tehtud haakisime end kohe kesklinna minevale bussile, mis juba puupüsti täis oli. Kalmer tutvus ühe tegelasega Bangladeshist ja mina vennastusin kiirelt sellise mõnusa Saddam Husseini nooremat venda meenutava pöidlajämeduse kuldketiga vennikesega. Kuigi ta just väga eriti englishit ei osanud, siis sellegipoolest saime ilusasti hakkama.
Plaan oleks nüüd selline, et kui raudteejaama kassa lahti tehakse, ostame ära piletid ja liigume rongiga lõuna poole.
Pealik on rääkinud.
Hau.
Thursday, January 21, 2010
Meisterdetektiiv tegutseb
Nondaks. Kohe alguseks olgu ara oeldud, et tapitahti pole, kuna istume hetkel Kalmeriga Londonis Sohos mingis internetipunktis ja Eesti klaviatuuri tahta oleks ilmselgelt liiast.
Eilsest alustades, siis kell 6AM hakkasime Tartust liikuma ja tumerohelise noole abiga j6udsime veidi enne kella 10t Riia lennujaama kohale. Neljatunnise s6idu peasuudlaseks olid nii tumeroheline nool, mille mootori temperatuurinaidik vahepeal keemislimiidini t6usta ahvardas kui Riia liiklus, kus 1 ummik teist taga ajas. Nagu piletil lubatud, siis punkt kell 1105 andis Ryanairi Boeing 737 juht punasele draakonile veidi tuld ning p6rutasime Londoni poole.
Londonist on erinevates kohtades juba muidugi n6rkemiseni kirjutatud, niiet "oh, kui vahva, Buckinghami palee" ja "Vaata, parempoolne rool!" huudeid siin pikalt lahti seletama ei hakkaks:) Olgu siiski ara margitud, et kohustusliku vaatamisv22rsuste tuuri tegime muidugi l2bi ja k6ik t2htsamad kohad ka ule vaadatud sai. Ajaloogurmaanidele t2psustuseks tuleb ku"ll mainida, et Briti Muuseumis Ramses II-le meil tere oelda ei 6nnestunud, sest selle vennikese muumia oli kuskile 2ra viidud ja Sherlock Holmesi majamuuseumi j2tsime samuti vahele, aga selle peaks kindlasti kompenseerima Van Gogh maalid, mida samuti vaatamas k2isime.
Kummaline mis on silma torganud, on asjaolu, et hoolimata 2-kraadisest soojast k2ib siin arvestatav hulk inimesi jooksmas luhikeste pukstega. V2ga hull:)
Aga t6mbakski siinkohal joone alla ja vaataks natuke meili ka, Airasialt tuli muide n6ks aega tagasi teade, et lend Kuala Lumpurisse lukkub edasi ja l2heb alles kell 05.45.
Seniks side l6pp:)
Eilsest alustades, siis kell 6AM hakkasime Tartust liikuma ja tumerohelise noole abiga j6udsime veidi enne kella 10t Riia lennujaama kohale. Neljatunnise s6idu peasuudlaseks olid nii tumeroheline nool, mille mootori temperatuurinaidik vahepeal keemislimiidini t6usta ahvardas kui Riia liiklus, kus 1 ummik teist taga ajas. Nagu piletil lubatud, siis punkt kell 1105 andis Ryanairi Boeing 737 juht punasele draakonile veidi tuld ning p6rutasime Londoni poole.
Londonist on erinevates kohtades juba muidugi n6rkemiseni kirjutatud, niiet "oh, kui vahva, Buckinghami palee" ja "Vaata, parempoolne rool!" huudeid siin pikalt lahti seletama ei hakkaks:) Olgu siiski ara margitud, et kohustusliku vaatamisv22rsuste tuuri tegime muidugi l2bi ja k6ik t2htsamad kohad ka ule vaadatud sai. Ajaloogurmaanidele t2psustuseks tuleb ku"ll mainida, et Briti Muuseumis Ramses II-le meil tere oelda ei 6nnestunud, sest selle vennikese muumia oli kuskile 2ra viidud ja Sherlock Holmesi majamuuseumi j2tsime samuti vahele, aga selle peaks kindlasti kompenseerima Van Gogh maalid, mida samuti vaatamas k2isime.
Kummaline mis on silma torganud, on asjaolu, et hoolimata 2-kraadisest soojast k2ib siin arvestatav hulk inimesi jooksmas luhikeste pukstega. V2ga hull:)
Aga t6mbakski siinkohal joone alla ja vaataks natuke meili ka, Airasialt tuli muide n6ks aega tagasi teade, et lend Kuala Lumpurisse lukkub edasi ja l2heb alles kell 05.45.
Seniks side l6pp:)
Tuesday, January 19, 2010
Kribele-krabele-pumps
Homme siis läheb lahti ja ma usun, et pole mõistlikumat varianti eelnevalt enda üles kütmiseks kui Europe:
http://www.youtube.com/watch?v=430McaXv1QM
Plaani kohaselt põrutame isand Taffi tumerohelise noolega juba rõõmsalt kell 7 Riia poole, sest 10.35 on Londoni lennu check-ini lõpp. Ehk siis kui mõni poolearuline põder tee peale ei jookse või mõni terrorist lennukiga Jurmala veekeskusesse põrutada ei otsusta, peaks järgmine ühendus olema juba kas Londonis või KL-is:)
Over and out seniks.
R
http://www.youtube.com/watch?v=430McaXv1QM
Plaani kohaselt põrutame isand Taffi tumerohelise noolega juba rõõmsalt kell 7 Riia poole, sest 10.35 on Londoni lennu check-ini lõpp. Ehk siis kui mõni poolearuline põder tee peale ei jookse või mõni terrorist lennukiga Jurmala veekeskusesse põrutada ei otsusta, peaks järgmine ühendus olema juba kas Londonis või KL-is:)
Over and out seniks.
R
Subscribe to:
Posts (Atom)