Wifi, finally

Neljapäev, 17. veebruar kell 8.23 hommikul Garden Village Guesthouse Siem Reapis Kambodzas

Ehkki algne plaan oli peale Phnom Penhi võtta ööbuss ja sõita kohe Bangkokki, tekkis mõningase iseendaga arutelu järel hoopiski idee teha ikkagi väike kõrvalepõige ja tulla Siem Reapi ning käia ära Angkori templites, mis on siiski Kambodza vaatamisväärsus nr 1. Mõeldud-tehtud, ostsin ära pileti ööbussile, mis pidi väljuma kell 23.30 ja olema siin kell 6 hommikul. Nagu aga lugeja näinud on, siis alati ei lähe kõik nii nagu plaanitud ja kohale jõudsime hoopiski kell 4.30 hommikul, täiesti pimedas, in-the-middle-of-nowhere bussijaamas. Taas, kus häda käes, seal lahendus lähedal - vaatamata hilisele (või hoopiski varajasele?) kellaajale ujus sujuvalt pimedusest välja pistrik "sir, where you wanna go? want a tuk-tuk?" Kuna peale minu oli huvilisi linnasaamiseks veel täpselt 3 (üks USA tüdruk ja 2 iisraellast), siis võtsime 4 peale tuk-tuki ja siia kohale ka laekusin.

Kuna esmaspäev oli varajase kohalejõudmise tõttu selline doing-nothing ja poole päevani magamise päev, siis Angkori templitesse minek lükkus teisipäevale. Võtsime hollandlase Eelco'ga, kellega esmaspäeval tuttavaks sain, kahepeale terveks päevaks tuk-tuki, kuna templid on üksteisest kaugel - jala on täiesti mõttetu ja 40-kraadise kuumaga ei viitsi rattaga ka vändata. Kohustuslik pilt kohale jõudes siis kõigepealt, kõige kuulsam, Angkor Wati tempel näeb peasissekäigu poolt vaadatuna välja nii:

Eelmisel päeval olime saanud tuttavaks kahe sakslasega, kes soovitasid minna lõuna ajal, sest siis on vähem rahvast - kuum ja grupituristidel on lõunapaus - võtsime hüva nõu kuulda ja kogu kompleks oli suhteliselt rahulik. Mulle isiklikult meeldis kõige rohkem Bayoni tempel - selliste suurte kivist peadega dekoreeritud, mis näeb välja nii:


Kogu teisipäevane tuur võttis aega kuskil 7-8 tundi, lõpuks käisime ka nn "Tomb Raideri" templis - kohta, kus samanimeline film tehti. Õhtul guesthouse poole kõmpides üritasid meid jõuga maha rammida kolm mitte kõige parema välimusega prostituuti :D "Sir, want a lady?!" ja muud kelmikat ei juhtunudki. Päris naljakas.

Igatahes, mõtlesin ja kaalusin igatepidi, ning kuna Tai viisa piirilt saab vaid 15 päevaks, siis otsustasin veel tänase ka Siem Reapis olla, muidu peaks tagasitulles Kuala Lumpuris pikemalt passima. Hetkeseisuga on plaan homme hommikul bussiga Tai poole liikuda ja kui kõik läheb plaanipäraselt, siis olen laupäeval juba Phayamil.

Olge mõnusad, ongi kõik.

Riff

Jõepiraat

Reede, kell 20.03 @ Phnom Penh, International Guesthouse

Nii, nagu viimati räägitud sai, siis Kambodzasse tulin paadiga kolmapäeval. Aimasin tegelikult juba alguses, et hotellist piletit ostes saad tõenäoliselt mitte päris seda, mille eest maksid ja ilmselgelt nii oligi: lubatud "on the way you can see floating markets etc" osutus tegelikult enne slowboati liikumahakkamist tavaliseks tuuriks, mida lõpposas tuli jagada pundi prantsuse turistidega ja millel paadisõiduga Kambodza piiri poole midagi uhist polnud. Iseenesest tuur oli OK, kalafarm, ujuv küla jms. Pilte tuleb taas veidi oodata :(

Paadis sain tuttavaks ameeriklase Terry ja prantslase Julieniga, kellega kuni piirini juttu ajasime. Jõe kallas iseenesest kuni Kambodzani oli päris vahva, laevad, paadid, ujuvad külad, pühvlikari jne. Viisankeedi tegime juba paadis (20 dollarit oli viisamaks, pluss siis 2 taala vietnami tüdrukust reisikorraldajale service fee-d).

Piiripunkt oli selline pisemat sorti kohake ja üldiselt läks kogu järjekord kiiresti, v/a minuni jõudes. Piirivalvur võttis mu passi, uuris seda igatepidi, tagasi ei andnud ning kutsus mingi ülemuse. Lisaks tuli veel uks tegelane ja siis nad kolmekesi omavahel uurisid ja puurisid et mis koht see "Eesti'' selline on. Asi kulmineerus sellega, et neljas tegelane, kes arvuti taga oli, sai mingi korralduse, uuris natuke netis ja alles seejärel sain templi passi ning üle piiri minna.

Ehkki piletil oli lubatud "slowboat", ootas kogu meie paadi seltskonda piiripunktist väljudes selline vanemapoolsem bussiloks. Kobisime siis sinna sisse ja läks sõiduks. Kuna tegemist oli totaalse middle-of-nowhere alaga, siis teed tuli jagada lehmade, mootorrataste, mängivate laste, koerte ja vankreid vedavate puhvlitega. Päris lahe! PP-sse jõudes selgus muidugi, et buss peatus mingi konkreetse hotelli ees (reisikorraldajate omavaheline diil probably), mis oli jõeäärsest n/ö kesklinnast sama kaugel kui Maa Veenusest. Kus häda käes, seal abi lähedal - kohe oli varnast võtta üks aktiivne pistrik-tuk-tukijuht. "Sir, no problem, cheap hotel, 5 kilometres from here''. Okei, minuga võttis kampa prantslane Julien, istusime kahekesi peale ning sõitsime hosteli juurde, mis nagu selgus, oli täis. Üllatus-üllatus. Tuk-tuki pistrik sõidutas meid siis teise hotelli juurde, täiesti jõe aares - 20 taala oli kahepeale, ei viitsinud rohkem tiirutama hakata ja tegime check-ini. Leppisime pistrikuga kokkusaamise järgmiseks päevaks ja genotsiidimuuseumi S-21 kulastuse. Õhtul käisime ja tegime m6ned õlled, tagasi hotelli jõudes oli kavala näoga portjee vastas "going to sleep? want a lady first?''

Tuol Slengi genotsiidimuuseumisse jõudes asusime alguses Julieniga omapäi tuurile, aga iseseisvalt pole seal tegelikult palju teha - selgitavaid viitasid pole, vaid paar üldise infoga tahvlit. Seega palkasime giidi - selline keskealine tädike, english oli keskpärane, aga sai poindile pihta küll kui hoolega kuulasin. Väidetavalt olevat ta ka ise olnud punaste khmeeride ohver ning kogu ta perekond tapeti. Tädike näitas meile ka mitut oma jalal olevat põletusarmi, mille oli piinamise käigus saanud. Suht creepy. Muuseum kokkuvõttes oli suht masendav koht ja vähemalt mul on äärmiselt raske aru saada, kuidas on võimalik, et 20. sajandi II poolel sai midagi sellist toimuda ja eriti veel üldiselt rahulike inimestega Aasias.

Kuna Julien sõitis täna hommikul edasi Siem Reapi, siis tegime hotellist check-outi ning mina kolisin Centrali Marketi lähedusse guesthousesse. Double-bed, oma dush ja wc, 6 USD-d. Pole paha! Täna käisingi pikemalt turul, homme peaks minema põhjalikumalt suuremat kotti nuuskima, sest ustav Salomon on juba pilgeni täis. Lisaks turukraamile on teine asi, mida siiani konkreetsemalt pakutud on, loomulikult erinev narkots "sir, you smoke weed? wanna marijuana? cocaine?'' Uurisin siis ka huvipärast hindasid: selgus et kokaiin on 120-130 dollarit gramm, kott (pistrik ei täpsustanud kui suur, vaid näitas käega sellist suurema gripi suurust mõõtu) kanepit 15-20 dollarit ja tudruk (taas ei täpsustatud kui kauaks) 20 dollarit. Mehike ei tahtnud kuidagi aru saada kui ütlesin "i dont use drugs and i dont pay for sex'' vaid ütles ''i can do good discount for you my friend'', seega võib oletada, et mainitud hinnad olid kaubeldavad :)

Uuel nädalal siis juba Taisse edasi, veidi üle 3 nädala veel jäänud.

Side lõpp praeguseks,

Riff

;sato

8. veebruar kell 11.16 @ mingi suvaline internetikohvik Chau Docis.

Nii, ausalt öeldes pean tagasi pöörduma esimeses selleaastases Aasia postis öeldu juurde, sest kuigi hotellis on wifi olemas ja signaal korralik, siis mu vana läpakas keeldub sellegipoolest ühendamast ja kogu pildimaterjal ning videoblogi fännid peavad veel veidi ootama.

Niisiis, puhapäeva hommikul tegin oma hotellist check-outi ja kõmpisin bussijaama. Ehkki pühad kestsid ametlikult tänaseni, oli siiski juba pühapäeval näha, et enamik peresid pöördus uueks nädalaks koju, millest tingituna toimus bussijaamas üks paras tohuvabohu ja sagimine. Ostsin pileti ära ja kohe saabuski selline uuemapoolsem Ford Transit minibuss, mis inimesi paksult täis topiti. Jäin viimaseks, näitasin piletit - reisisaatja (või kuidas iganes teda nimetada, jorss kes pileteid kontrollis), suht ülbe olemisega tegelane - ütles mulle "bus full, next bus". Okei, nii need asjad ikka ei käi, mõtlesin ja läksin tagasi kassasse. Sealne piletimuuja tuli minuga kaasa, räuskas miskit selle reisisaatjaga, mispeale too pettunud näoga mulle istekoha vabastas. Läks siis sõiduks kui sama vennike üritas alguses mulle põlve peale istuda (kuna mina sain istekoha, siis tema pidi end mahutama istme ja lükandukse vahele, fuckin kitsas) - "ok?" - mispeale ma vastasin, "no, i'm not okay, dont sit there" - ja vennike pidi pool teest ukse ja istmerea vahel passima. Oma viga, ärgu siis üritagu teinekord ausat turisti tüssata:) Bussis sain tuttavaks ühe keskealise hiinlasega, kes elas Bostonis, pidas seal Vietnami restorani ning oli pühade ajal sugulasi külastamas. Ajasime juttu ja ~ 3 tunnise sõidu järel jõudsime Chau Doci.

Kohale jõudes kordus jällegi varasemate tegemiste stsenaarium, ehk siis mul polnud taas mingit ideed, kus suunas võiks asuda linnakeskus. Kuid muidugimõista ei jõudnud buss isegi veel seisma jääda, kui juba pistrik-mootorratturhiirte kamp ukse juures sumisema hakkas. Asusin ühe aktiivsemaga läbirääkimistesse, dialoog nägi välja umbes sama nagu eelmine kord:

Mina: city centre, bao nhieu?

Pistrik lehvitas kolme 10 k rahatähte vastuseks

Mina lehvitasin seepeale ühte 20 k onu Ho pildiga (tegelikult on Vietnamis kõik rahatähed onu Ho pildiga, aga see selleks) kupüüri vastuseks.

Pistrik noogutas nõusolevalt, mina torkasin munakoore-sarnast kaussi meenutava kiivri pähe ja hüppasin rattale. Tegemist oli sedakorda tõelise Schumacheriga, ning kümneminutise autode-motikate vahel rallitamise järel viskas mehike mind maha täpselt ühe hotelli ees. Nii, mõtlesin endamisi, selge see, miks nii kiirelt alguses mu pakkumisega nõus oli - võib oletada, et tüübil on hotelliga mingi diil, et toob kliendid sinna ja saab mingi tasu vastu vms. Hotell igatahes oli täitsa viisakas, 7 USD-d double bed faniga ja vaatega eemalasuvale Sam Mountainile. Kõlbas peatuda küll, pererahvas oli väga sõbralik ja tegin check-ini. Sain tuttavaks ühe Taani tüdrukuga, kellega mõned õlled tegime ning oligi õhtu käes.

Eile võtsin siis ette käigu Sam Mountaini tippu - esiteks pistrikuga sõit linnast mäe jalamile - umbes 6 km - misjärel tuli ronida üles. Mägi ise on 260 m kõrge ja tippu viib järsk asfalteeritud tee (umbes nagu eelmine aasta Tiomanil). Pooletunnise kõmpimise järel jõudsin üles ja vaade sealt oli tõesti kena. Tagasi alla laskudes külastasin mäenõlval asuvat suurt templit - väga muljetavaldav ehitis. Kuna olin lugenud, et viisakas on jätta annetus, otsisin esiteks mingit karpi või kassat kuhu raha panna, mida ma ei leidnud. Okei, ütlesin siis templit valvanud poisile - võibolla oli munk? - "doo-nation?" ja pakkusin raha, mispeale too naeratades keeldus. Head inimesed :)

Umbes poolel teel mäest alla nägin tee ääres selgelt väga ülevas meeleolus seltskonda, kes kutsuvate käeviibetega mind kampa kutsusid. Istusin maha ja kohe torgati ninaalla selline väikese klaasi ja suure pitsi vahepealne täis mingit vedelikku. Pundi ninamees võttis pealt lonksu ja ulatas ülejäänu mulle. Jõin selle ühe lonksuga ära - tundus mingi riisi baasil tehtud lake olevat, suht lahja - mispeale kogu ülejäänud seltskond tunnustavalt mõmises - kodustsaadud topsikogemustega ma usun, ei pea auväärsed topsiametnikud peale Venemaa vist küll mitte kuskil mujal maailmas häbisse jaama:) Peale hammustasin mingit tundmatut puuvilja, mis meenutas õuna. Hiljem ringi vaadates ei õnnestunudki joogi marki selgeks teha, sest see oli nö. homemade ja villitud suurde plastpudelisse. Tegime mõned pildid, surusin kõigil käppa ning läksin edasi.

Chau Doc on kena ja Vietnam on ka vahva, aga kuna on juba on-the-road oldud üle kahe nädala, siis vaikselt hakkab tekkima himu robinsoni mängimise järele või nagu tsiteerides moodsaid klassikuid "tahaks päevitada ja shopata." Ehk siis ostsingi eile ära pileti homsele slowboatile Chau Docist Phnom Penhi, veedan vast nädalajagu aega Kambodzas ja siis Tai saartele ja sealt juba tagasi Malaisiasse.

Side lõpp praeguseks,

R

Võmmidega joomas

Reede, 4. veebruar kell 13.56 @ mingi suvaline kohvik Can Thos.

Olgu kohe alguseks ära öeldud, et kuna Tet-i tõttu on kogu linn peaaegu täiesti välja surnud ja mu seekordses hotellis normaalset wifit pole, siis olengi hetkel ühes suvalises kohvikus, üks vähestest mis on lahti - tellisin punase Saigoni õlle - seesama mark mille wifebeater eelmises postis seljas - ja sain arvuti taha. Editin seda posti ka kunagi kui wifisse saan, sest videoblog jms on kõik läpakas.

Kuna sellest, kuidas siia bussiga saada, on igalpool Lonely Planeti foorumites jne lugematuid kordi jauratud, siis lühike minupoolne kokkuvõte, kuidas asjad käivad: esiteks võta Saigonis Ben Thanh marketi bussipeatusest buss nr 2 (pilet 4 k dongi). Maha pead minema sellises peatuses nagu Mien Tay - bussipeatus liinidele, mis lähevad Saigonist Mekongi delta suunas. Bussijaama kassast ostsin muidugi kohe pileti - maksis 70 k dongi - ja kobisin bussi, arvates, et küllap see hiljemalt täistunnil liikuma hakkab (jõudsin bussi kuskil 9.20 paiku). Midagi sellist muidugi ei juhtunud, kõigepealt laaditi katusele igasugust kilakola alates pakkidest ja lõpetades motikaga, ning siis hakkas vaikselt ka rahvas kogunema. Buss sai täis kella 11.20 paiku ja hakkas liikuma ~11.25 - seega kaks tundi sai niisama istutud. Kuna olin taas ainus valge inimene terve bussi peale, siis sain hulgaliselt tähelepanu alates "hello" hõikavatest lastest ja lõpetades turisti tätoveeringuid katsuvate ja tunnustavalt noogutavate täiskasvanutega. Buss loksus kuskil 4 tundi, sees tehti kärssa - ei soovita kusjuures seda sõitu järele teha, sest airconi polnud ja sõideti lihtsalt aknad lahti ning mootor tegi sellist häält nagu hakkaks kohe kokku jooksma - järgmine kord olen targem ja nuusin bussijaamas natuke rohkem, sest vaid 10 k dongi rohkem makstes oleks saanud viisaka tänapäevase bussi.

Igatahes, Can Thosse kohale jõudes polnud mul muidugi taas aimugi, kus suunas asub n/o keskus, vaid hakkasin lihtsalt mingis suunas kõmpima. Mõne minuti pärast sain aga aru oma tegevuse mõttetusest ja asusin läbirääkimistesse raisakull-motikameestega ("sir, motorbike!"). Kui küsisin "city centre, bao nhieu chi phi?"(kui palju see maksab) näitas tegelane vastuseks 50 k dongist. Okei, mispeale teine vennike mind käest tiris. Ütlesin "city centre, hai muõi nhin dong" (20 k dongi), mees noogutas nõustuvalt. Hüppasin siis tagaistmele ja läks sõiduks. Kuna tee oli suht pikk, siis mõtlesin juba ise et annan talle rohkem - ikkagi suht kaugele sõita.

Tellisin just teise punase Saigoni õlle.

Jõudsime siis kohale, võtsin välja 50 k rahatähe, mispeale mehike hakkas lehvitama 100 k-st. No nii need asjad ikka ei käi, mõtlesin, a deal is a deal, isegi maksan sulle rohkem. Jäin endale kindlaks ja andsin vennikesele paberi pihku, mispeale too pettunud näoga minema vuras.

Kolmapäeval võtsin siis paaditripi jõe peal ja kanalite vahel - väga vinge oli. Võtsin sellise tädikese, nagu Ms. Ha käest (lubasin talle reklaami teha, +091 8183522). Tegin portsu videosid ja fotosid, kui editida saan blogi, siis riputan need ka üles. Õhtul oli hiina uusaasta tähistamine, liitusin ka pundi kohalikega isakese kuju juures ja päris lõbus oli. Sain paari tüdrukuga tuttavaks, kes küll eriti ei osanud englishit ega mina vietnami keelt, aga sellegi poolest said kõik jutud räägitud. Üldiselt siiani on silma jäänud, et head inimesed ei oska eriti inglise keelt :)

Eile oli siis 1. jaanuar, linnapeal on siiani ringi vuramas kastikad hiina draakonite ja trummipõristavate tegelastega - vist mingi rituaal, tegin sellest ka video - aga jääb järgmiseks korraks, kui editin. Eile hotelli poole jalutades olid tee ääres isegi politseinikud (või miilitsad või mis iganes) rihma lõdvaks lasnud ja lahendasid mingit 29-kraadist banaaninapsi. Loomulikult kutsuti ka turist lõuatäiest osa saama, tõstsin vennikeste terviseks pitsi ja ampsasin joogi sisse, surusin miilitsatel käppa ning läksin edasi.

Täna on suht doing nothing päev olnud, kui netiotsimine välja jätta. Peangi vaatama, kui siin jätkuvalt kõik kohad kinni on, siis vast liigun nädalavahetuse jooksul edasi.

Kõike head,

R