Kõik head asjad saavad mingiks ajaks otsa

17.02.2010 @ Transit Point Guesthouse, Kuala Lumpur kell 17.27

Nii, kogu reis siis põhimõtteliselt lõpusirgel ja sobilik hetk oleks teha mingeid kokkuvõtted.

Tänase päeva põhinael oli muidugi Twin Towersi Skybridge külastus, ning kuna kõik pääsmed on tasuta ja vaid piiratud hulgal, siis tõusime juba kell 7 ja u 7.45 olime Petronases. Nagu selgus, siis umbes 250-300 inimest, kes seal juba järjekorras seisid, olid veel varasemad kui meie. Tunnike seismist ning saimegi pääsmed kella 14ks kätte.

Skybridge oli ilmselgelt muljetavaldav ja sealt ülevalt avanes umbes täpselt selline vaade:

Võrdluseks siis, et kogu krempel asus sellisel kõrgusel:

Päris lahe:)

Nagu öeldud, kõik head asjad saavad kord mingiks ajaks otsa, ning can't wait juba järgmist aastat, et Aasiasse tagasi tulla.

Vaieldamatult läheb seekordne lemmikkoha rändkarikas jagamisele Perhentian Kecili ja Kg. Juara vahel Tiomanil. Mõlemas superilus rand, mõnus loodus, vähe turiste (Perhentian Kecilil küll oli backpackereid, aga see selleks), kokkuvõttes vaiksed ja rikkumata kohakesed (Perhentianil võib selle kindlasti kanda osalt ka offseasoni arvele). Sõbralikud kohalikud, kes ei vaadanud sind (erinevalt näiteks Langkawist) kui klienti jne jne. Mõlemasse mainitud kohta tahaks kindlasti millalgi tagasi põigata.

Homme siis tagasi Euroopasse, esiteks kohaliku aja järgi kell 1550 Airasia lend KL-London ja 19. veebruari hommikul kell 06.05 Ryanair London-Riia.

Side lõpp seniks ja kui lennukid alla ei kuku ja tumeroheline nool alt ei vea, siis oleme reedel kuskil pärastlõuna kandis Tartus tagasi.

R

PS. Weather forecastis lubatud rain showers läks sedakorda täide ja väljas kallab nagu oavarrest. Teine vihm siis, mida siin selle kuu aja jooksul nägime - naljakas, aga esimene vihm oli esimesel õhtul PDs.

Human Google

15.02.2010 kell 10.02AM @ Transit Point Guesthouse Kuala Lumpuris

Nii, kuna kogu eilne päev kulus sõitmisele, siis ilmselgelt mingeid väga vürtsikaid juhtumisi olla ei saanud, mainimist väärib vaid ehk, et olen hetkel taas sooloturneel, kuna my good friend otsustas veel päeva-paar sisemaa võlusid nautida ning peaks minuga liituma alles täna või homme.

Eile siis tegime hommikul Georgetownis check-outi ning kuna me ei viitsinud kaugliinide bussijaama otsima hakata, hüppasime praamile (veider, et Butterworthist tulles pead maksma, aga tagasi saad tasuta) ning Butterworthist võtsin ma bussi KLi ning Kalmer läks sisemaale. 5 tundi sõitu ning astusin KLis Puduraya peatuses maha.

Kuna kõiketeadev tark kaart jäi Kalmeri kätte, ei jäänud mul muud üle kui kasutada Human Googlet ning öömaja selle abil nuuskima hakata. Umbes 4 kohta Chinatownis läbikäinuna leidsin lõpuks vaba double-bedi siinsamas ning tegin check-ini. Õhtul tegin väikse tuuri linnapeal, kõrvaltänavas oli suur turg (hinnad kordades odavamad sellest, millega Eestis harjunud oleme) ja käisin ka Petronase Twin Towersis, millest minu 2 MP telefoni kaamera seasilmaga tehtud versioon näeb välja selline:


Järgmise korrani,

R

Head uut, sõbrakesed!

14.02.2010, pühapäev @ Penang, Georgetown Crystal Guesthouse Backpackers kell 9.08AM

Reedene marsruut oli siis Langkawi-Kuala Perlis-Kangar-Alor Star-Butterworth-Georgetown. Kuna alates Kangarist liikusime lõuna suunas bussiga, tuleb jätkuvalt tõdeda, et kõige sotsiaalsem koht võõral maal on ikkagi buss. Butterworthi jõudsime päris hilja ja nii saimegi alles viimase, kella 12se ferry peale, mis Penangile tuli. Kuna pühadeeelse aja tõttu oli juba reedel suht vaikus, siis kondasime natuke linna peal ringi, kuni kohtasime kahte rootslast, kes ka siin peatuvad ja tegime check-ini.

Eile kolasin linnapeal, Georgetown on kena linn, briti mõjutustega arhitektuur jne. Paralleelne tänav meie peatuskohaga on näiteks Buckingham Road. Kuna see on üks väheseid kohti, kus saab taotleda Tai viisat ilma saatkonda minemata, on siin ka arvukalt backpackereid. Käisin hommikul kohalikul turul, kus hiinlasest kavalpea suutis mulle 15RMi eest Red Bulli wifebeateri p2he määrida. Täitsa müstika, tegelikult läksin sinna shortse otsima, aga need mida too vennike pakkus olid liiga pikad ja kui ma seda ütlesin, siis hiinlane vastu "I can cut them shorter" ja kohe tõmbas käärid välja. Tingisin wifebeateri 18 pealt 15 peale, aga võib arvata, et see vana suli tüssas mind ikka:) Niisiis käisin kõik tähtsamad kohad läbi, napsasin ühest streetfoodi kohast jäneselihast burgeri (hands down parim, mida ma elu jooksul söönud olen, Mc ei saa ligilähedalegi) ja õhtul tegime kõrvalasuvas baaris uusaasta puhul paar õlut.

Tänane plaan oleks siis juba Kuala Lumpuri poole liikuda, kas siis pärastlõunal v6i ööbussiga.

Peremees

Meduusid pole naljaasi

12.02.2010 12.37PM @ Langkawil

Nii, veel tunnike siis Langkawil ja siis juba mandri poole minema. Viimased paar päeva on olnud suht doing nothing rannasvedelemise päevad, niiet midagi erakordselt kelmikat just juhtunud ei ole. Sooja on päikese käes kuskil 40 plusskraadi, niiet kauaks nagu varjust nina välja pista ei saagi:)


Edasise suhtes on mõtteid suht palju, aga nagu te juba korduvalt näinud olete, siis probably otsustame suht viimasel minutil, kuhu minna. My faithful friend mõlgutab mõtteid sisemaast, mina pigem kaldun Kuala Lumpuri poole, krt pole üldse enam palju järele jäänud aega siin.

Iseenesest Langkawit hetkel rannaarmastajatele väga ei soovita, sest miskipärast on see aasta siin erakordselt palju jellyfishe, niiet seetõttu ujuma just merre ei kipu. Eelmine nädal sai siin väidetavalt üks rootsi naine surma, kes öösel ujuma läks ja jellyfishi k6rvetuse otse südamesse sai. Päris karm lugu.

From Asia with love,

R

I'm all about streetfood

9.02.2010 kell 16.40 @ Langkawil mingis suvalises internetikohvikus

Nõndaks, hommikul kell 5.40 laekusime siis ööbussiga Kangari linna, kus selgus, et ilmselgelt esimene ferry Langkawile läheb alles kell 8. Mõeldud-tehtud, veits pikutamist bussijaamas pingi peal, võtsime taksod ja põrutasime sadamasse. Langkawile jõudes võtsime taas takso ja jõudsime läänerannikule, kus mõningase arupidamise järel ka check-ini tegime.

Langkawi on muidugi puhtalt rannakoht, hunnikute viisi liigub ringi igasuguseid speedodes täissöönud douchesid, rootsi vanakesi ja keskealisi hindusid:) Noori inimesi eriti silma ei hakanud, kui välja jätta 4 meie bangalo kõrvalrannas toplesspäevitamist harrastanud rootsi tshikki. Plaan oleskski selline, et homme-ülehomme laseks siit jalga, Kalmer tahtis minna enne KLi veel Cameron Highlandsile, mina aga Pangkori saarele. Seal pidavat mingi päris vägev hollandlaste kindlus olema, mida tahaks näha.

Lähen vaatan nüüd kas Kalmer on bangalos oma keskpäevase uinaku lõpetanud>)

Toidusoovitus> hiina taimetoit on siin suht viimase peal, julgen soojalt soovitada.

Take care seniks,

R

Tuur koolibussiga

Esmaspäev, 8.02.10 kell 17 @ Kota Bharu mingi backpackerite hostel.

Pühapäev algas siis sellega, et põõnasin kella 10ni ja ilmselgelt kella 8sele paadile ei jõudnud. Hüppasin siis kella 12sele ja mandrilt edasi Kuala Besuti bussikasse. Vahepeal sain tuttavaks sakslase Timiga, kes ka Kota Bharusse liikus. Mõeldud-tehtud, asusime bussi ootama. Selle aja jooksul lendas meile ligi vähemalt 3-4 erinevat taksojuhti, kes kõik üritasid selgeks teha, et bussi lähema aja jooksul loota pole, ning võtku me parem takso:)

Tunniajalise ootamise peale saabus lõpuks suht viisaka väljanägemisega bussiloks, mis, nagu juba esimesest kilomeetrist peale selgus, oli koolibuss, mis lapsi koju vedas (imelik värk, et pühapäeval kool, aga äkki oli mingi usuvärk vms, peab järele uurima). Igatahes ühes tükis me KBsse jõudsime. Vahepeal sain tuttavaks ka shveitslaste Philippi, Amanda ja Melaniega, kes plaanisid ka läänerannikule liikuda, niiet võtsime kõik kampa ja lendasime mingisse backpackerite hostelisse. Õhtul tegime ühes hiinlaste urkas mõned õlled ja meiega liitus ka KBsse jõudnud Kalmer.

Täna kolasime linnapeal, mina ja Philipp käisime juuksuris (5 RM eest tõmmati pahmakas maha nagu naks),  siis tegime väikese kultuuriprogrammi ja käisime sõjaajaloo muuseumis ja Kota Bharu Trade Centeris "Seks ja linn" stiilis shoppamas:) Pole paha! Masendav avastus muidugi on, et mu Sony oma 4 megapiksliga on lootusetult vananenud ning normaalse pildi saamiseks sellega peab mingi imeilm olema. Fuck.

Tänane plaan on siis selline, et kell 2130 läheb ööbuss läänerannikule Kangari ning homme hommikul põrutame sealt edasi Langkawile.

Mina tänan,

Peremees

Aasia omab

Laupäev, 6.02.2010. 17.30 @ Perhentian Kecil

Eile vedelesin siis Long Beachil:


Äkitselt vaatasin, et saare kaugema nurga tagant tuleb välja 2 lennukimudelit. Ilmselgelt lähemale jõudes selgus, et tegemist polnud muidugi mingite mudelitega, vaid kahe F-14 hävitajaga, mis tegid ikka VÄGA madallendu ning täpselt minu kohale jõudes põrutasid "küünalt" tehes taevasse. See oli nagu üks lahedamaid asju, mida ma oma elus näinud olen. Hiljem internetikohvikust järgi pärides selgus, et läheduses paikneb Malaisia õhujõudude baas ning tegemist oli siis kas treening- või testlennuga. Päris hea:)

Neljapäeval sain tuttavaks minu naaberapartmentis elava sakslase Dirkiga, kes on samuti päris cool; napsasime temaga mõned joogid (hangover 35-kraadise kuumaga pole just jumekaim mõte) ning seetõttu oli eile suht doing nothing päev. Täna rentisime kahepeale kajaki ning aerutasime saare teisele küljele Turtle's Pointi snorgeldama. Ehkki nähtavus oli so-so, nägime sellest hoolimata sellist pirakat 1,5-2 m pikkust merekilpkonna. Kuna see vennike oli meie kohalolust ilmselgelt häiritud, siis kui veidi temaga kaasa ujusime, otsustas ta sügavamale sukelduda ning lihtsalt jalga lasta. Pärast aerutamist loomaaed jätkus, sest kohalikus Mama restos roomas ringi üks snake (mitte mürgine kui kohalikke tüdrukuid uskuda) ja üritas mingit kastmetopsi lahti kiskuda üks näljane orav. Pole paha:)

Teekski kohe vahekokkuvõtte loomadest, keda seni näinud olen: monitor lizardid, gekod, ahvid, banaani mops-tiiburid (Tiomanil lendas neid ikka kümnete kaupa ringi, siin on märksa vähem), paar madu ja pirakas merekilpkonn. Kuna Borneo plaan lükkub järgmisele korrale, siis orangutanid jäävad sedakorda ära.

Homme lasen siis saarelt jalga ja KTs saan kokku piki rannikut põhja suunas liikuva Kalmeriga, mul tekkis mõte viimaseks nädalaks Taisse põrutada, aga nagu te näinud olete, siis ühtegi 100% kindlat plaani veel pole.

Järgmise korrani,

R

;lane

Neljapäev, 4.02.2010 kell 10.07 @ Perhentian Kecil

Perhentian Kecil'il (Väikesaarel) on hetkel ilm suht ;erik:


Teisipäev algas siis sellega, et hommikul põrutasin paadiga Mersingi, kust plaanisin liikuda Kuantani kaudu põhja suunas. Kohapeal aga selgus, et buss Kuala Terengganusse (viimane suur linn enne Perhential Islandile minemiseks vaja olevat kaluriküla Kuala Besuti) läheb juba 1130. Mõeldud-tehtud, napsasin pileti ära ja jäin bussi ootama. Vahepeal sain tuttavaks ühe saksa tüdrukukuga, kel ka Perhentianile mineku plaan oli. Buss loksus KT-sse mingi 6 tundi, niiet kui kohale jõudsime, selgus, et Kuala Besuti läheb järgmine buss alles järgmisel hommikul, mispeale saksa tüdruk asus oma 7 aastat vana Lonely Planeti järgi mingit imeodavat hostelit otsima, mina aga jäin "Human Google'le" ja oma ninale lootma ning läksin teise suunda. 45 minutit hiljem ja umbes 4 hotelli läbi käinuna leidsin lõpuks mingi 38 RMise hiinlaste koha suht kesklinnas. Suurem asi see muidugi polnud, aga hädapärast öö magas ära. Õhtul kolasin natuke linnapeal; nettimineku mõtte kustutasid kõrvalasuvas netikohvikus 6 vähemalt tund aega järjest tuima järjekindlusega ekraani põrnitsevat ning omavahel mingit strateegiamängu mängivat hiinlast.

Eile hommikul tegin check-outi, võtsin oma ustava Salomoni selga ning lendasin bussijaama. Muidugi sain seal kohe paari kohalikuga tuttavaks, kellega pikalt-laialt maailma asju arutatud sai. Hiinlasest vanapapi meenutas kavala muigega ammuseid aegu kuidas ta Prahas käis ja mina pajatasin mis koht see Eesti on. Vahepeal liitus meiega saksa tüdruk, kes, nagu selgus, oli sattunud hoopis mingisse 35RMisesse kohta, kus madratsi sees elutsevad bed-bug'id (lutikad või mis iganes) olid ta öö jooksul ikka korralikult ära söönud:) "I'll go to Avi's, thats the cheapest in KT" yeah right palju õnne ;lane (kuigi nagu edaspidi näeme, siis sellega tema hädad veel ei lõppenud).

Kuna buss Kuala Besuti oli meie mõistes nö. maaliin ja seega mingi vana logu, siis ilmselgelt puudus selles konditsioneer, mille asendamiseks sõideti lihtsalt mõlemad uksed lahti ja aknad praokil. Väga hea:) Kuala Besutis bussilt maha tulles oli kohe üks muheda olemisega onkel juures, kes oma officesse kutsus, et infot jagada ja pileteid müüa (a la nagu enne Tiomani). Saksa tüdruk raputas väga kahtleva näoga pead ja läks otse terminali teist kohta otsima, mina aga läksin onkliga kõrvalasuvasse kontorisse kaasa, kust Perhentiani kaardi ja paadipiletid sain. Nagu umbes poole tunni pärast selgus, siis oli saksa tüdruk terminali mööda ringikondamisega ja "odavaima" koha otsimisega (kuigi kuna läheb vaid üks paat, on roundtrip niikuinii kõigist terminalidest ostes sama 70 RM) lootusetult hiljaks jäänud ja paadile mahtujate nimistust välja jäänud. Tont teab, kus ta seal Kuala Besutis ööbib, sest see oli päeva viimane paat ja mingit majutuse moodi asja ma küll seal tähele ei pannud:)

Perhentian on muidugi taas selline mõnus paradiisisaar, kuigi moskiitosid on eelmiste kohtadega võrreldes palju ja turistide puuduse üle ei saa ka kurta. Muidu tegevused suhteliselt samad, mis Tiomanil, võibolla teengi täna-homme väikese snorgeldamise:


Iseenesest on hetkel plaan kuni pühapäevani kindlalt siin olla ja siis viimane reisi täisnädal ehk läänerannikul Penangis veeta, aga eks näis, kuidas see välja kukub, sest ilmselgelt vaatab kõike jätkuvalt jooksvalt:)

Olge tublid,

Peremees

1 pea on ikka 1 pea

Esmaspäev, 01.02.2010 @ Tiomani saarel Air Batangi külas

Nii. Kogu nädalavahetuse veetsime Juaras ja millegi erakordselt põnevaga just hakkama ei saanud. Laupäev oli terve päev doing-nothing päev, ainult õhtul käisime kohaliku Dani kohvikus filmi vaatamas ja kohalikega vennastumas ja pühapäeval käisime Juara teises otsas bodysurfi tegemas. Kuna lained olid veidi väikesed, siis suurt asja sellest kahjuks ei saanud ja tunni jooksul tuli ainult 2-3 sellist lainet, millel veidigi liugu lasta sai. Eile õhtul võtsime kotid selga ja tulime läbi dzungli tagasi saare lääneküljele Air Batangi (ABC) külasse.

Tiomani nädalat kokku võttes olgu kohe ära märgitud, et nädalaseks getawayks on tegemist suhteliselt ideaalse kohaga ja kui kahju raha raisata pole, siis saab siit meelelahutust pea igale maitsele - kalapüük, snorgeldamine, sukeldumine, dzunglitripid, odav alkohol, surfamine jne jne. Viimase paari päevaga on muidugi ka selgelt näha, et offseason hakkab lõppema, sest juurde on tekkinud arvukalt valgeid ja vähemalt paar bussitäit hiinlasi.

Kuna Kalmer otsustas veel mingiks x-ajaks siia jääda, siis maestro alustab homme sooloturneed, marsruudil Mersing-Kuantan-Kuala Terenggaru-Kuala Besut-Perhentiani saared. Ainus paat päevas mandrile läheb kell 7 hommikul, mis tähendab, et ma pean homme ebamõistlikult vara ärkama. Väga nõme.

Side lõpp seniks,

R