Kolmapäev, 2. märts, kell 19.10 @ Ladda Guesthouse, Hat Yai, Southern Thailand
Nii, nagu siis enamik lugejaid meilitsi-smsi-facebooki kaudu teada on saanud, siis internet oli Phayamil väga aeglane ja kallis - minut 2 bahti - seega jäi ka blogi saarel olles updatemata ja olin levist väljas. Aga nüüd taas kõigest vahepeal juhtunust järgemööda. Mmm...Ko Phayam:
Nagu viimati kirjutatud sai, siis ostsin Siem Reapist pileti Bangkokki, päevasele bussile. Olgu ka kohe ära öeldud, et sedakorda olin piisavalt laisk, et hakata erinevate kohalike bussidega jändama ja piiri ületama (nn. riigibussid Kambodzast otse Bangkokki ei sõida ja oleks tulnud takso-tuktukiga-erinevate bussidega kombineerida) ning sedapsi ostsin pileti nn. turistibussile. Astusin sisse reisibüroosse, mis oli kohe restorani kõrval kus lõunat sõin - väljas oli silt "Bangkok 6 USD" - päris hea diil tundub, kas pole? Tüdruk leti tagant muidugi "good price, good bus for you, sir" ja näitas mingit uut Aeropostal High Class bussi pilti. Kindel see, noogutasin laisalt kaasa, hiljem aga mõtlesin, kurjam, kas mul näost juba pole näha, et mõnda aega siin oldud ja sellist pulamula mõtet ajada pole, aga no küllap neil on see ka mingi automaatne mode, et kõigile aetakse ühte ja sama juttu. You get what you pay for, sellest, et 6 USD eest sellisele vahemaale first class teenindusega VIP bussi ei saa, ei saa aru vahest ainult idikad, kes reisifoorumis 3000 EEKu maksnud nädalaselt loteriimajutusega Sharmi reisilt Sheratoni või Mandarin Orientali taset ootavad.
Igatahes, järgmisel hommikul korjati mõningase tiirutamise järel peale bussitäis turiste ja sõit Poipeti piiripunkti poole võis alata. Väga isegi kurta ei saa, kuigi taas airconi polnud ja buss oli ilmselgelt oma parimad päevad veetnud kusagil 90ndate alguses, aga seega tehti lihtsalt aknad lahti ja polnud häda miskit. Kambodza maastik sarnaneb veidi meie omale ja näeb välja nii:
Niisiis, piirile jõudes jõudis järg minu kätte, piirivalvur vaatas tükk aega passi ja "flight ticket, sir" (arvasin, et see kehtib vaid kui tulla lennuga - peab olema pilet Bangkokist välja 15 päeva sees, et saada viisat). Okei, näitasin oma Airasia pileti ette, mis ilmselgelt pole mitte selle 15 päeva sees ja sugugi mitte Bangkokist vaid KUList. Piirivalvur silmitses seda mõnda aega ja minu kommentaarile "i take the bus from Bangkok to Malaysia" vastas vaid "i can't let you across the border". Fuck, mõtlesin, tagasi PPsse sõita, lennupilet Bangkokist Lõuna-Taisse võtta ja tagasi Poipetti tulla oleks too much hassle ja ei läheks mitte. Piirivalvur seepeale järgmiseks "go to the Thai immigration office, maybe they'll let you do the visa on arrival". Nõnda siis kõmpisin üle eikellegimaa Tai poolele. Seinal seisvat kõiketeadvat tahvlit silmitsedes selgus, et ühes hulga endiste idabloki riikidega on Eestiga pundis ka sellised vahvad riigid nagu Mauritius, Etioopia, Saudi-Araabia, Bhutan jne, kelle kodanikud niisama üle piiri ei saa ja peavad visa on arrivali tegema. Päris naljakas oli vaadata, kuidas "foreign passports" järjekorras seisis ~300 valget turisti ja "visa on arrival" järjekorras oli ~ 10 Taiwani turisti, mõned suht tummise olemisega hindud ja mina. Õnneks läks kõik libedalt, 10 USD-d, tempel passi ja sain üle piiri enne kogu meie bussi seltskonda. Piiril selgus, et "aircon high class" tähendas siis Tai poolel kolme minivani, mis inimesi ja pagasit puupüsti täis topiti. Sattusin kõrvuti juttu ajama paariga Kanadast, kes erinevalt Rifist sisetunnet ei usaldanud ja kumbki "aircon high class" eest 20 USD-d maksid, mis nagu juba öeldud, sai 6-ga. Suhteliselt rip-off, pole midagi öelda.
Kuna tegemist oli turistibussiga, siis Bangkokki jõudes ei peatunud see mitte bussipeatuses, vaid Khao San Roadil - turistide Mekas. Et aeg oli hiline ja teadsin et ööbuss Ranongi (sadamalinn Phayamile jõudmiseks) läheb kell 20 ja 22, siis tegin kiire söögi ja asusin pistrikega läbirääkimistesse Bangkok Southern Bus Terminali jõudmiseks - kuna see asub kusagil suht kaugel eeslinnas, siis jala on täiesti lootusetu minna. Vahepeal võttis minuga kampa soomlanna Elizabeth, kes ka samas suunas liikus. Mõningase kauplemise järel leidsime pistriku, kes meid 120 bahti (umbes siis 4 USD-d) eest tuk-tukiga ära viskas. Ööbuss oli suhteliselt viisakas, sai magada küll. Ranongi jõudes selgus, et bussijaamas oli veel 5 turisti, kes samas suunas liikusid, seega võtsime kambapeale pick-upi ja sõitsime sadamasse.
Ko Phayam on muidugi supermõnus koht, Long Beachil, kus peatusin, oli 3-kilomeetrine liivarand, bangalod jne. Kohaliku seltskonna moodustavad peamiselt taid ja birmalased ja sekka ka mõni tosin chow lair (sea gypsies) hõimu tegelast. Rannalt on hea ilmaga näha Mergui arhipelaagi Myanmarile kuuluvad saared, täielik romantika. Väga laid-back, vaikne kohake, välja näeb nii:
Check-ini tegin sellises kohas nagu Joker Bungalows - sakslase Fabiani nalja tsiteerides "luxury bungalow" maksis vaid 100 bahti öö. Minu omas polnud mingist hetkest alates isegi mitte elektrit (kuna kogu saar on generaatorite peal, siis enamikes kohtades on elekter vaid 18-22 vms), sest pirn oli läbi põlenud ning ka dush ja WC olid shared. Täielik robinsonimängimise koht. Seltskond, kellega Phayamil tuttavaks sain ja pikemalt läbi käisin olid samuti hästi lahedad. Põhimõtteliselt, kuna iga päev oli mõnes baaris rannapidu, siis kuluski kogu aeg saarel pidutsemisele ja mitte millegi tegemisele. Pole paha! Ühe sellise järjekordse peo käigus sattusin (iseenesestmõistetavalt meeldiv promill vereringes keerlemas) koos bändiga kidral "Hotel Californiat" mängima. Päris lahe, pärast tuli bändi ninamees juurde ja surus käppa "welcome to the band!" Igatahes, kui on plaan lihtsalt aeg maha võtta, rannas vedeleda ja laid-back pidudel napsitada, siis võib Phayami soovitada küll. Arvestades, et Tais on hetkel high-season, siis turiste oli äärmiselt vähe. Täielikult puudus klassikaline "sir, motorbike, käega motika gaasikeeramise liigutus, tuktuk, marijuana, lady?" taustamüra pistrike näol, mis kuuajalise reisimise järel oli alguses isegi veidi harjumatu.
Iseenesest kogu saare asustus on koondunud külasse sadama ümber ja kahte suuremasse randa. Long Beachist juba kirjutasin, aga teine suurem rand on Buffalo Bay, mis on peamiselt vanemate ja pereturistide koht. Kohale saamiseks tegin umbes tunnise dzunglitripi ning rand ise näeb välja nii:
Vahetult enne lahkumist oma bangalos asju kokku pannes avastasin madratsi vahelt sellise piraka tegelase, kes minu kiibitsemise ja kaameraplõksutamise peale aga katuse vahelt välja ronis:
Igatahes, eile tulime inglase Daniga mandrile tagasi, tema sõitis põhja, mina aga võtsin ööbussi Hat Yaisse. Ehkki teepeal oli kogunisti kaks erakorralist peatust, kus sõdurid bussi tulid ja dokumente kontrollisid, jõudis buss ka seekord lubatust kiiremini ja öösel kell 03.20 jõudsime kohale. Kurjam, mõtlesin taas, ehkki mul on Siem Reapist ostetud 4-USDne Lonely Planeti "Thailand's Beaches and Islands" kotis, kus ka Hat Yai kohta info sees, polnud siiski himu hakata seljakoti ja kohvriga omapäi öösel võõras kohas orienteeruma. Istusin pea tunnikese bussijaamas ja lugesin, seejärel võtsin pistriku ning sõitsin LPs soovitatud Cathay Guesthouse juurde - selgus, et avatakse alles kell 6. Passisin natuke niisama, uurisin kõiketeadvat tarka kaarti ja käisin kõrvaltänavas olevas raudteejaamas rongide infot uurimas. Vahepeal oli kell märkamatult lähenenud 6-le ning kõmpisin mainitud guesthousesse tagasi. LP-d uskudes "helpful" personal tähendas minu laia naeratusega küsitud "do you have any rooms available?"-le vastuseks kalanäoga hiinlaselt emotsioonitut, palun-ära-tüüta-mind-stiilis "we're full, but you can wait, maybe 10 o'clock somebody checks out". Land of smiles my ass, ma ütleks. Okei, istusin natuke ja pidasin omapäi aru. Kuna olin bussis maganud vaid tunnikese, siis himu kuskil linade vahele pugeda ja magada oli suur; himu 4 tundi kuskil suht less than stellar kohas passida ja ÄKKI tuba saada aga seevastu väike. Seega kergitasin (olematut) kaabut, võtsin kohvri ja astusin välja tagasi. Eelnevalt oli pea raudteejaama kõrval jäänud silma selline koht nagu Ladda Guesthouse, mis oli ka avatud. 250 bahti öö, double bed, fan, aircon (kuigi ma seda ei kasuta kunagi), viisakas dushiruum ja WC - tegin check-ini ja keerasin magama. Päeval käisin ja ostsin pileti reedesele öörongile Kuala Lumpuri ning kolasin linnapeal, õhtul samplisin natuke kohalikku streetfoodi - Hat Yai-style deep-fried chicken on super - ning muud kelmikat ei juhtunudki.
Nii, nagu siis enamik lugejaid meilitsi-smsi-facebooki kaudu teada on saanud, siis internet oli Phayamil väga aeglane ja kallis - minut 2 bahti - seega jäi ka blogi saarel olles updatemata ja olin levist väljas. Aga nüüd taas kõigest vahepeal juhtunust järgemööda. Mmm...Ko Phayam:
Nagu viimati kirjutatud sai, siis ostsin Siem Reapist pileti Bangkokki, päevasele bussile. Olgu ka kohe ära öeldud, et sedakorda olin piisavalt laisk, et hakata erinevate kohalike bussidega jändama ja piiri ületama (nn. riigibussid Kambodzast otse Bangkokki ei sõida ja oleks tulnud takso-tuktukiga-erinevate bussidega kombineerida) ning sedapsi ostsin pileti nn. turistibussile. Astusin sisse reisibüroosse, mis oli kohe restorani kõrval kus lõunat sõin - väljas oli silt "Bangkok 6 USD" - päris hea diil tundub, kas pole? Tüdruk leti tagant muidugi "good price, good bus for you, sir" ja näitas mingit uut Aeropostal High Class bussi pilti. Kindel see, noogutasin laisalt kaasa, hiljem aga mõtlesin, kurjam, kas mul näost juba pole näha, et mõnda aega siin oldud ja sellist pulamula mõtet ajada pole, aga no küllap neil on see ka mingi automaatne mode, et kõigile aetakse ühte ja sama juttu. You get what you pay for, sellest, et 6 USD eest sellisele vahemaale first class teenindusega VIP bussi ei saa, ei saa aru vahest ainult idikad, kes reisifoorumis 3000 EEKu maksnud nädalaselt loteriimajutusega Sharmi reisilt Sheratoni või Mandarin Orientali taset ootavad.
Igatahes, järgmisel hommikul korjati mõningase tiirutamise järel peale bussitäis turiste ja sõit Poipeti piiripunkti poole võis alata. Väga isegi kurta ei saa, kuigi taas airconi polnud ja buss oli ilmselgelt oma parimad päevad veetnud kusagil 90ndate alguses, aga seega tehti lihtsalt aknad lahti ja polnud häda miskit. Kambodza maastik sarnaneb veidi meie omale ja näeb välja nii:
Niisiis, piirile jõudes jõudis järg minu kätte, piirivalvur vaatas tükk aega passi ja "flight ticket, sir" (arvasin, et see kehtib vaid kui tulla lennuga - peab olema pilet Bangkokist välja 15 päeva sees, et saada viisat). Okei, näitasin oma Airasia pileti ette, mis ilmselgelt pole mitte selle 15 päeva sees ja sugugi mitte Bangkokist vaid KUList. Piirivalvur silmitses seda mõnda aega ja minu kommentaarile "i take the bus from Bangkok to Malaysia" vastas vaid "i can't let you across the border". Fuck, mõtlesin, tagasi PPsse sõita, lennupilet Bangkokist Lõuna-Taisse võtta ja tagasi Poipetti tulla oleks too much hassle ja ei läheks mitte. Piirivalvur seepeale järgmiseks "go to the Thai immigration office, maybe they'll let you do the visa on arrival". Nõnda siis kõmpisin üle eikellegimaa Tai poolele. Seinal seisvat kõiketeadvat tahvlit silmitsedes selgus, et ühes hulga endiste idabloki riikidega on Eestiga pundis ka sellised vahvad riigid nagu Mauritius, Etioopia, Saudi-Araabia, Bhutan jne, kelle kodanikud niisama üle piiri ei saa ja peavad visa on arrivali tegema. Päris naljakas oli vaadata, kuidas "foreign passports" järjekorras seisis ~300 valget turisti ja "visa on arrival" järjekorras oli ~ 10 Taiwani turisti, mõned suht tummise olemisega hindud ja mina. Õnneks läks kõik libedalt, 10 USD-d, tempel passi ja sain üle piiri enne kogu meie bussi seltskonda. Piiril selgus, et "aircon high class" tähendas siis Tai poolel kolme minivani, mis inimesi ja pagasit puupüsti täis topiti. Sattusin kõrvuti juttu ajama paariga Kanadast, kes erinevalt Rifist sisetunnet ei usaldanud ja kumbki "aircon high class" eest 20 USD-d maksid, mis nagu juba öeldud, sai 6-ga. Suhteliselt rip-off, pole midagi öelda.
Kuna tegemist oli turistibussiga, siis Bangkokki jõudes ei peatunud see mitte bussipeatuses, vaid Khao San Roadil - turistide Mekas. Et aeg oli hiline ja teadsin et ööbuss Ranongi (sadamalinn Phayamile jõudmiseks) läheb kell 20 ja 22, siis tegin kiire söögi ja asusin pistrikega läbirääkimistesse Bangkok Southern Bus Terminali jõudmiseks - kuna see asub kusagil suht kaugel eeslinnas, siis jala on täiesti lootusetu minna. Vahepeal võttis minuga kampa soomlanna Elizabeth, kes ka samas suunas liikus. Mõningase kauplemise järel leidsime pistriku, kes meid 120 bahti (umbes siis 4 USD-d) eest tuk-tukiga ära viskas. Ööbuss oli suhteliselt viisakas, sai magada küll. Ranongi jõudes selgus, et bussijaamas oli veel 5 turisti, kes samas suunas liikusid, seega võtsime kambapeale pick-upi ja sõitsime sadamasse.
Ko Phayam on muidugi supermõnus koht, Long Beachil, kus peatusin, oli 3-kilomeetrine liivarand, bangalod jne. Kohaliku seltskonna moodustavad peamiselt taid ja birmalased ja sekka ka mõni tosin chow lair (sea gypsies) hõimu tegelast. Rannalt on hea ilmaga näha Mergui arhipelaagi Myanmarile kuuluvad saared, täielik romantika. Väga laid-back, vaikne kohake, välja näeb nii:
Check-ini tegin sellises kohas nagu Joker Bungalows - sakslase Fabiani nalja tsiteerides "luxury bungalow" maksis vaid 100 bahti öö. Minu omas polnud mingist hetkest alates isegi mitte elektrit (kuna kogu saar on generaatorite peal, siis enamikes kohtades on elekter vaid 18-22 vms), sest pirn oli läbi põlenud ning ka dush ja WC olid shared. Täielik robinsonimängimise koht. Seltskond, kellega Phayamil tuttavaks sain ja pikemalt läbi käisin olid samuti hästi lahedad. Põhimõtteliselt, kuna iga päev oli mõnes baaris rannapidu, siis kuluski kogu aeg saarel pidutsemisele ja mitte millegi tegemisele. Pole paha! Ühe sellise järjekordse peo käigus sattusin (iseenesestmõistetavalt meeldiv promill vereringes keerlemas) koos bändiga kidral "Hotel Californiat" mängima. Päris lahe, pärast tuli bändi ninamees juurde ja surus käppa "welcome to the band!" Igatahes, kui on plaan lihtsalt aeg maha võtta, rannas vedeleda ja laid-back pidudel napsitada, siis võib Phayami soovitada küll. Arvestades, et Tais on hetkel high-season, siis turiste oli äärmiselt vähe. Täielikult puudus klassikaline "sir, motorbike, käega motika gaasikeeramise liigutus, tuktuk, marijuana, lady?" taustamüra pistrike näol, mis kuuajalise reisimise järel oli alguses isegi veidi harjumatu.
Iseenesest kogu saare asustus on koondunud külasse sadama ümber ja kahte suuremasse randa. Long Beachist juba kirjutasin, aga teine suurem rand on Buffalo Bay, mis on peamiselt vanemate ja pereturistide koht. Kohale saamiseks tegin umbes tunnise dzunglitripi ning rand ise näeb välja nii:
Vahetult enne lahkumist oma bangalos asju kokku pannes avastasin madratsi vahelt sellise piraka tegelase, kes minu kiibitsemise ja kaameraplõksutamise peale aga katuse vahelt välja ronis:
Igatahes, eile tulime inglase Daniga mandrile tagasi, tema sõitis põhja, mina aga võtsin ööbussi Hat Yaisse. Ehkki teepeal oli kogunisti kaks erakorralist peatust, kus sõdurid bussi tulid ja dokumente kontrollisid, jõudis buss ka seekord lubatust kiiremini ja öösel kell 03.20 jõudsime kohale. Kurjam, mõtlesin taas, ehkki mul on Siem Reapist ostetud 4-USDne Lonely Planeti "Thailand's Beaches and Islands" kotis, kus ka Hat Yai kohta info sees, polnud siiski himu hakata seljakoti ja kohvriga omapäi öösel võõras kohas orienteeruma. Istusin pea tunnikese bussijaamas ja lugesin, seejärel võtsin pistriku ning sõitsin LPs soovitatud Cathay Guesthouse juurde - selgus, et avatakse alles kell 6. Passisin natuke niisama, uurisin kõiketeadvat tarka kaarti ja käisin kõrvaltänavas olevas raudteejaamas rongide infot uurimas. Vahepeal oli kell märkamatult lähenenud 6-le ning kõmpisin mainitud guesthousesse tagasi. LP-d uskudes "helpful" personal tähendas minu laia naeratusega küsitud "do you have any rooms available?"-le vastuseks kalanäoga hiinlaselt emotsioonitut, palun-ära-tüüta-mind-stiilis "we're full, but you can wait, maybe 10 o'clock somebody checks out". Land of smiles my ass, ma ütleks. Okei, istusin natuke ja pidasin omapäi aru. Kuna olin bussis maganud vaid tunnikese, siis himu kuskil linade vahele pugeda ja magada oli suur; himu 4 tundi kuskil suht less than stellar kohas passida ja ÄKKI tuba saada aga seevastu väike. Seega kergitasin (olematut) kaabut, võtsin kohvri ja astusin välja tagasi. Eelnevalt oli pea raudteejaama kõrval jäänud silma selline koht nagu Ladda Guesthouse, mis oli ka avatud. 250 bahti öö, double bed, fan, aircon (kuigi ma seda ei kasuta kunagi), viisakas dushiruum ja WC - tegin check-ini ja keerasin magama. Päeval käisin ja ostsin pileti reedesele öörongile Kuala Lumpuri ning kolasin linnapeal, õhtul samplisin natuke kohalikku streetfoodi - Hat Yai-style deep-fried chicken on super - ning muud kelmikat ei juhtunudki.
Olge mõnusad, ongi kõik.
Riff
Topsirobinson ja ajutine asjur Kagu-Aasias
Hat Yai
Southern Thailand
